Lask, Mis Ei Tapnud✅

Oleme sõbrad?

Tegin silmad koheselt lahti, kui tundsin, et auto oli peatunud.
"Kus me oleme?" küsisin olles segaduses.
"Mul on kõht tühi ja usun, et sul ka?" ütles Henry pigem küsimusena.
"Ohh..yaas süüa saab" hõiskasin ma siis autost välja hüpates.
Henry vaatas mind veidra muigega "Sa oled nagu 3 aastane"
Naersin vaid ning hakkasin edasi kõndima mingi toidukoha poole. Istusin lauda ja uurisin oma sotsiaalmeediaid nii kauaks kuni Henry toidu ära tellib.
Varsti istus ka tema lauda.
"Kuhu me üldse lähme?" küsisin ma nüüd juba kurvalt
"Küll sa näed" õrritas ta jällegi.
"Appi nii raske on öelda või? Aga miks üldse Finn nüüd mind kätte tahab saada?" olin ma juba vihane.
"No sa ju päästsid mu elu ning ta arvab, et oled mulle keegi väga lähedane ja üritab mulle sinu kaudu haiget teha" vastas ta oma telefoni midagi toksides.
"Aga miks ta üldse tahab sulle haiget teha?" pärisin ma jälle.
"Ohh sa küsid liiiiiiga palju" ütles ta venitades seda "i" tähte.

Meie vahele tuli vaikus, olin isegi veidi solvunud ja ei teadnud ise ka miks aga õnneks tuli varsti meie toit.
Mu silmad lõid särama, kuid võtsin kiirelt oma telefoni välja, et toidust pilti teha.

"Heeii...näpud eemale, ma teen pilti!" karjatasin ma Henry käsi eemale lüües. Ta vist ehmus, sest tõmbas oma käed üli kiirelt ära, kuid hakkas naerma õrnalt.
Hiljem sõime oma toidu ära ja kõndisime taas auto poole, mul oli toidust juba nii paha olla.

"Kohal!!!" hõiskas Henry äkitselt "Võta oma asjad ning lähme" ütles ta veel suundudes juba kortermaja poole.
"Mitmendale korrusele?" küsisin vaatades Henryt lootes, et ta ütleb esimesel.
Henry muigas ja vastas siis "Oeh...tead pisike viimasele korrusele peame ronima"
Vaatasin teda tõsise pilguga "Sa teed nalja eks?". Henry juba astus uksest sisse hakates trepist üles kõndima, vaatasin veel hetkeks viimase korruse akendesse "Oota.., kas siin lifti pole?.........no ilmselgelt ei eks?...Ahh ma siis tulen" vingusin ma.

Lõpuks, kui olime jõudnud kümnendale korrusele, mis oli ka viimane avas Henry lõpuks ühe ukse, astusin korteri uksest sisse ja vastu vaatas imeline vaade. Toad olid valgete seintega ja mööbel oli enamasti must, avasin koheselt rõdu ukse ja vaatlesin seda linna, mis säras tuledes, kõik oli nii ilus.

"Sinu oma?" küsisin viidates sellele korterile.
"Ee..korterit mõtled? See on tegelikult mu tädi oma, kuid ta ise elab juba 2 aastat Londonis ning andis võtmed mulle teades, et soovin vahel üksinda olla ja teistest eemal" sõnas ta oma juukseid sasides.
"Aga meeldib siis?"
"Jaa vägagi meeldib" vastasin suure elevusega diivanile hüpates.
Henry hüpas ka mu kõrvale "Kas vaatame mingit filmi?" küsis ta siis telekale viidates.
"Vaatame vampiiri päevikuid?" olin ma juba õhinas lootes, et ta nõustub.
"Jääb ära!" ütles Henry juba mingit õudukat käima pannes.
Haarasin oma telefoni hakates teise tuppa kõndima, kuid ta haaras mul randmest kinni.
"Mis? küsisin ma teda kulm üleval vaadates.
Henry muigas vaid "Sa kardad õudukaid?"
Vaatasin vaid maha proovides oma kätta ta haardest vaikselt vabastada, kuid ta tõmbas mind hoopis diivani poole.
"Ha sa kardadki, nüüd istud kindlalt siia mu kõrvale!" sõnas ta mind end kõrvale tõmmates.
"Võid siis mulle vähemalt mingi tekki anda?" palusin veel teda.

Henry tõi mulle ja endale paar tekki ning padjad. Peitsin juba filmi algul oma pea teki sisse ära, kuulsin kuidas Henry mu kõrval naeris, arvatavasti minu üle.

Film oli jube, kuid lõpu poole jäin ma magama.

Hommik kell 12.36
Avasin oma silmad olles segaduses, sest ei saanud aru, kus ma olen. Ma ei olnud sellel diivanil, kus õhtul vaid ühes väikses toas, pehmes voodis.
"Hommik" sõnas Henry oma hommiku häälega, damn see oli nii hea.
"Ee ma ise küll siia ei tulnud ju?" ütlesin pigem küsimusena.
"Ma vist tõin su siia või nii?" ütles Henry samuti pigem nagu küsides.
"Igastahes hommik jah" ütlesin nüüd juba püsti tõustes ja vannitoa poole kõndides.

Pesin oma näo ära ning vahetasin ka riided. Suundusin siis kööki, kus Henry juba süüa tegi.
"Kas teeme ka täna midagi?" küsisin vaadates Henryle silma hetkeks.
"No me võiks mu sõpradega kokku saada?" pakkus Henry.
"Kellega?" uurisin ma veel.
"No Jasperit sa tead ja siis veel Kian ning Isac ja veel Marii" sõnas ta pannkooke mulle tõstes.
"Üüü..., kas kellelgi on tüdruk?" küsisin ma nüüd juba kulme kergitades.
"No võiks vist öelda, et nagu on" ütles ta jällegi oma kukalt sügades.
"Aga muide ma tahan juba Isac poissi näha nii, et söö rutem" ütlesin viidates ta söögile.

"Ooot, mis mõttes sa tead Isacit või?"küsis Henry olles hetkeks segaduses.
"Ee jap ma olin eile Jasperi, Isaci, Kiani ja Lexaga väljas" ütlesin ma veidi uhkeldades.
"Ähh ja mind ei kutsund keegi" sõnas Henry veidi sovudes.
"Ära ole sovund beebi!" lohtasin ma teda võltsilt. Henry pühkis siis oma võlts pisaraid ning pani meie nõud kraanikaussi.
"Niiet sõbrad?" küsisin ma veel pead ta õlale toetades ning talle otsa vaadates.
"Yaas sõbrad pisike" hakkas ta mind mööda maja taga ajades veega pritsima.

Kiljusin üle maja arvan, et kõik kuulsid seda, kes selles kortermajas elavad.
Jooksin üle diivani, kui äkitselt kukkusin maha, mu käsi oli mulle kuidagi alla jäänud ja vist välja väändunud ning tegi hirmsat valu.

"Äuuuu....aiaiai"karjatasin ma proovides püsti saada ja pisaraid tagasi hoides.
"Kõik korras?" küsis Henry mind püsti aidates. Kuid nägi siis, et mu käeluu oli kuidagi veidralt valesti.
"Ooohh lähme kiirelt arsti juurde"vaatles ta seda imestades. Noogutasin vaid pead ning suundusime siis juba haiglasse.

■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■
Uus osa yeey♡♡♡
               Loodan, et teile meeldis♡♡♡