See poiss oleks hetkel surnud, kui poleks olnud üht tüdrukut, täpsemalt siis Octaviat.
Kas selle poisi päästmine muudab Octavia elu? Kui jah siis kuidas, kas seab ta elu ohtu...
...või tuleb armastus?
Cover:@jenzziiee
Henry pov 10:18 Tõusin just voodist püsti ning otsisin mööda tuba oma riideid taga "Otsid seda?" küsis äkitselt Marii vibutades mu särgiga.
Haarasin selle tormakalt ta käte vahelt ja panin selga "Juba lähed?" päris ta jälle.
"Ole tasa, ma ei viisti su häält kuulata!" käratasin järsku ning võtsin ta öökapilt oma auto võtmed. Tormasin siis Marii toast välja, tema minu kannul "Ah, et tuled mingi paar korda nädalas siia, vead mu voodi ja isegi ei suvatse mu häält kuulata? Värdjas selline, KAO VÄLJA!"
Ma ei teinud ta karjumisest isegi välja, kuna tean, et saan teda nagunii, üks tugevam pilk või erutav kommentaar talle ja juba ta jookseb mu järel, see on alati nii.
Terve see aeg mil Mariiga öö veetsin rändasid mu mõtted ikka ja jälle Octaviale, niiet otsustasin teda haiglasse vaatama minna.
Käisin ka lillepoest läbi ja ostsin talle mõned roosad roosid, parkisin siis oma auto ära ja jalutasin haigla uksest sisse. Kõndisin mööda koridore tuletades meelde, millises palatis ta oli. Ahjaa...302 tuli mul meelde ning peatusingi selle ukse ees, tõstsin käe ja hakkasin koputama, kuid viimasel hetkel, enne kui mu käsi oli puudutanud ust, tõmbusin ma eemale. Viskasin roosid palati ukse taga olevale toolile ning tormasin haiglast jälle välja. Autosse istudes tagusin paar korda jõuliselt oma rooli "Persse...mis mul viga on? ACHHHH...!!!!" karjusin ma. Sain aru, et mida rohkem ma üritan Octaviaga suhelda, seda rohkem haiget ta saab, ainult sellest ei saa ma aru, mille kuradima pärast see tüdruk mind niimoodi huvitab?
Octavia pov "Aitähh!!" tänasin ma oma ema, kes mind just voodist püsti aitas. Täna kirjutati mind õnneks haiglast välja, midagi suuremat mul viga ei olnud, kui arvestada seda, et olin ikka korralikult peksa saanud ja ei jaksa isegi end liigutada. Järgmised poolteist nädalat pean võtma valuvaigisteid ning kodus puhkama, siis võin taas kooli minna. "Kas lähme tütreke? Isa ootab juba autos" küsis ema ulatades mulle käe. Vaatasin teda hetkeks naeratades, kuid noogutasin siis, ema abiga sain ilusti ratastooli istuda ning jah siit ma tulen kodu!, hõiskasin ma oma mõttetes. Olin õnnelik, et saan siit haigla seinte vahelt välja, mulle pole kunagi meeldinud siin olla, kuigi kahjuks on seda palju ette tulnud. Palatist välja minnes avastasin ukse tagant lilled "Näed ehk on need keegi sulle toonud? Mõni salajane austaja?" küsis ema ulatades need roosid mulle sülle.
"Ah mis sa nüüd, kes siis mulle lilli tooks?" hakkasin ma naerma, kuid võtsin need siiski vastu. Ema muheles veidi ja juba olimegi haiglast väljas. Värske õhk puudutas mu nägu, see tunne oli nii mõnus, isegi päike paistis. Isa aitas mu autosse tõsta ning hakkasimegi koju sõitma. Terve tee vaatasin aknast välja uurides pilvi ja mõtlesin, mis tunne oleks elada pilve peal? Veider eks, arvasin juba ise ka, et olen hulluks läind ning turtsatasin veidi naeru. Koju jõudes aitas isa mu enda tuppa ning siis tuli mul idee panna instasse pilt oma roosidest, mis seal vahet on, kas need olid mulle mõeldud või mitte? Mulle meeldisid need siiski.
📷📷📷📷📷📷📷📷📷📷📷📷
К сожалению, это изображение не соответствует нашим правилам. Чтобы продолжить публикацию, пожалуйста, удалите изображение или загрузите другое.
