Lask, Mis Ei Tapnud✅

Vastupandamatu lasanje

"Hi...ee...sa pole Henry!" sõnasin vaadates roolis istuvat Jasperit, kes tundus olevat üsnagi rahulik.

"Jah justnimelt, ma olen su sõit tema juurde" vastas ta õrnalt muheledes ning käivitas siis auto.

"Ja kuhu me siis sõidame?" muutusin ma juba väga uudishimulikuks. Jasper aga ei vastanud midagi vaid ulatas mulle hoopis ühe pisikese musta ümbriku.

"Mis see on? Achh..miks sa ei vasta, ma lähen juba närvi" hakkasin ma naerma, kuna Jasper hoidis kõigest väest oma suud kinni, et mitte naerma pursata. Ma ei saa aru, on see mingi nali?
Igastahes nüüd avasin ma lõpuks selle ümbriku, seal sees oli väike kirjake, mida kohe huviga lugema asusin.

✉✉✉✉✉✉✉✉✉✉

Nüüdseks istud sa juba autos ja mõtled kindlasti millesse sa end nüüd seganud oled.
Varsti saad teada. Autost maha tulles näed üht majakest, mine sinna!

Henry

✉✉✉✉✉✉✉✉✉✉

Äkitselt peatas Jasper auto, vaatasin teda hetkeks, kuid astusin siis autost välja.

Olin kusagil metsa ääres, see koht oli linnast väljas ja maju siin ei olnud või noh eemal paar tükki vist siiski oli.
Metsa vahelt jäid silma mulle mingid väikesed tulukesed, hakkasin ettevaatlikult nende poole kõndima, varsti oli kuulda ka õrna muusikat.
Arvasin, et see majake on väike, kuid see oli nagu üksildane loss keset metsa, tundsin end hetkel nagu printsess, kes oma kodu leidis, hahah kõlab veidralt, ma tean.

Koputasin vaikselt uksele ning jäin ootama, ukse avanedes tervitas mind Henry, endal suur naeratus näol ja roosid käes "Meie esimene kohting!" hõiskas ta äkitselt.
"Vauuu...s-see on imeline!" ei tulnud mul sõnad suust nähes kõiki neid küünlaid, roose ja Henryt, kes oli isegi ülikonnas ja ohgod ta nägi selles liigagi hot välja.

Astusin siis sisse ning võtsin roosid enda kätte, Henry aitas mul mantli ka seljast.
Nüüd võttis ta mul õrnalt käest ja juhatas mind köögi poole "Istu ja imetle, kohe tuleb toit!" lausus Henry muheledes ning kadus kuhugi köögi nurka.

Vaatasin veel hetkeks ringi, see vist on ta vanemate suvila või midagi sellist, kuna seinal oli tohutult palju perepilte. Ühel pildil oli Henry alles pisike ning terve ta nägu oli mingit sefiiri täis.
"Octavia, tuled?" hõikas äkitselt Henry.
"Jaah kohe! Sa olid kunagi nummi sefiiri nägu" hakkasin ma naerma.
"Pff...sa nägid neid jah?" kratsis ta piinlikusest kukalt, mis mind veelgi rohkem naerma ajas.

Lõpuks sõime me koos lasanjet, mille oli ta muideks ise teinud ja ma võiksin mainida, et see oli vastupandamatu, jõime veel mingit veini ja sõime üksteise võidu viinamarju.
Me rääkisime nii nii palju ja seega usun, et ta teab tervet mu elulugu juba peast, mina tema elust aga siiski vähe, kuna ta endast väga ei rääkinudki.
"Issand kell on juba pool 2!" ehmatasin ma äkitselt ära "Aii kurat, me ju jõime ka ning sa ei saa mind koju viia" ohkasin ma Henryle.

"Polnud plaaniski pisike!" muheles Henry ning võttis mu sülle.
"Sa oled hull, kuidas ma homme kooli saan?" küsisin pea Henry õlale toetudes ja loendades trepiastemeid millest möödusime. Nüüd avas Henry mingi toa ukse ja asetas mu selles toas olevale voodile "Arvan, et sinna me ei jõuagi" vihjas Henry mu kooli küsimusele ning tuli siis mulle peale.

Vaatasin hetkeks ta silmi, kas ma olen maininud, et need on imelised, kuid sügavad nagu ookeani põhi. Ei need pole sinised, kui seda arvasite.