Lask, Mis Ei Tapnud✅

Päikeseloojang

Purskasime mõlemad selle peale naerma, kuid keegi katkestas meid äkitselt "Khmm...?"

"Mhh? Midagi jäi veel ütlemata?" olin ma juba valmis nägema taas seda konna.

"Ee..ega sa juhuslikult oma pead ära ei löönud?" hakkas Keity naerma.

"Keity sina? Mis sa siin teed?" olin ma segaduses, kuid samas veidi üllatunud teda nähes.

"Ma käin nüüdsest teie klassis, sa oled Lexa?" vastas ta ning tutvustas end ka Lexale, rääkisime seal veel veidi, kuniks pidime teise tundi minema.

Koolis oli palju lõbusam, kui tavaliselt ning tunnid möödusid ka kuidagi kiiremini. Lõpuks kõndisingi koolist välja, et bussi peale pinna. Nägin kooli nurga peal Kiani, Henryt, Isacit ja Jasperit, nojaa...mis te arvate, keda veel?
Loomulikult olid seal meie kooli barbied ehk Marii+tema kutsikad Safron ja Christal, muideks need kaks viimast on kaksikud.
Kõndisin neist kõigist uhkelt mööda ega lausunud sõnakestki, õnneks ei pannud keegi mind tähele.
"Olen kodus!" hõikasin ketse jalast ära võttes ning jooksin siis ruttu kööki.
"Jälle?...Kus nad küll on koguaeg?" pomisesin ma kurvalt, kui sain aru, et ema, isa jälle pole.
Otsustasin siis emale helistada.

                          KÕNE

Mina: "Hei! Kus sa oled?"

Ema: "Sõidan just koju, juhtus midagi?"

Mina: "Ei aga on isa sinuga?

Ema: "Jah ta on roolis, tahtsid poest midagi?"

Mina: "Ei, vahet pole, tsau!"

                    KÕNE LÕPP

Võtsin oma koolikoti ja suundusin oma tuppa, istusin laua taha ning hakkasin oma koduseid töid tegema, äkitselt kuulsin midagi vastu oma akent lendamas.

"Kivid?" tõsiselt ma räägin juba endaga.
Läksin siis akna juurde vaatama, kes see jobu on kes kive mu akna vastu loobib.
Hah ei keegi muu, kui Henry, kes vaatas naeratades minu poole ja näitas käega, et akna avaksin.
Vaatasin talle hetkeks õela muigega otsa, kuid lasin siis ruloo alla, sellepeale lennutas ta paar suuremat kivi mu aknasse.
Mida ta teeb, tahab mu akent ära lõhkuda?
"Mine ära! Sa lõhud mu akna ära!" karjusin ma talle millegiga visates.

"Oh aitäh, mul saigi koolis just pastakas tühjaks!" sõnas ta võttes murult pastaka, millega olin hetk tagasi üritanud teda visata.

"Mis sa tahad?" olin ma nüüd huvitatud tema tulekust siia.

"Sinuga rääkida, tuled välja või pean ise sisse tulema?" küsis ta oma kella uurides.

Mõtlesin hetkeks, kuid hõikasin siis "Ei kumbagi, mine ära!" ja panin ka oma akna kinni.

Istusin siis oma voodile ja panin teleka käima, Henry püüdis mulle veel mitu korda helistada, kuid ma ei võtnud vastu, enne kui arugi sain oli magama jäänud.

18.56
"Octavia söök sai valmis, tule!" hõikas isa alt.
Toidu lõhna oli tunda isegi minu tuppa, seadsin kiirelt oma juuksed suurde krunni ning läksin siis sööma.
"Octavia tegelikult oli meil üks jutt ka" hakkas ema rääkima.

"Mis? See, et miks te koguaeg kuskil ära olete või?" küsisin ma rutakalt.

"Nojah, vaata me isaga mõtlesime, et võiksime kuhugi mujale koli..." jätkas ta, kuid ma segasin vahele "Ei, ma ei taha kuhugi mujale minna, mul on sõbrad siin, mul läheb koolis hästi, kas te siis ei näe?"

Ema vaatas mind hetkeks naeratades "Ei me ei mõtle, et kuhugi teise linna, lihtsalt suuremasse majja".

"Aaa..aga miks suuremasse?" rahunesin ma juba maha, kuid olin siiski segaduses.

"Kuna sa saad endale õed!" hõikas ema käsi plaksutades.

"Oot..ma ei saa mitte midagi aru" olin ma nüüd ikka korralikult segadusse aetud.

"Ma saan kaksikud" ütles ema rõõmsalt.

"OUH..neid on kaks? Nagu päris kaks jah? Täpselt nagu Safron ja Christal...appi!" tegin ma suured silmad pähe, nägin kui veidral pilgul ema ja isa vaatasid mind, kuna nad ei saanud kindlasti aru kellest ma räägin.

Meie vahel oli veel hetkene vaikus kuniks ma karjatasin "LAHE!!", selle peale hakkasime kõik naerma ning arutasime veel kuhu me täpselt kolida võiksime. Lubasin emal ja isal maja valiku ise teha, kuna tahtsin, et nad mind sellega üllataksid.

Olin saanud mitu sõnumit Henrylt ja mul oli temalt ka 7 vastamata kõnet, niiet otsustasin talle kirjutada.

From: Henry

To: me

Octavia, miks sa mu kõnedele ei vasta?

Mul on tõesti vaja sinuga rääkida, palun kirjuta mulle!!

Miks sa pead nii kuradima kangekaelne olema, miks sa ei räägi minuga?                                            
Tõsiselt Tavia? Saame kokku palun! :)

From: me

To: Henry

Heaküll, kuhu ma tulen?

From: Henry

To: me

19:40 rannas?

 
From: me

To: Henry

Sobib :)

                                       

Kohendasin veidi oma meiki, vahetasin riided ning juba ma kõndisingi ranna poole.
Päike juba loojus ning väljas oli veidi jahe, nägin eemalt mere äärest Henryt, mind nähes hakkas ta mulle vastu jalutama.
Kõndisin veel ületee samalajal hoides tugevat silmsidet Henryga, nii ka tema.
Järsku peatas otse mu kõrval mingi auto, sealt hüppas välja üleni mustas mees, kes haaras minust kinni ja pani haisva lapi mulle näo ette.
Ta tiris mu kiirelt autosse, ma püüdsin rabeleda, kuidas jaksasin, kuid ei suutnud, lapp mida ta mu suu ees hoidis ajas mulle une peale.
Viimane hetk, mida nägin oli, see kuidas Henry üritas autole järele joosta...