Lask, Mis Ei Tapnud✅

Sa teed mulle haiget!

Jooksin parasjagu majast välja, et minna Octavia juurde.
Õnneks elasin ma temast vaid tänav eemal ja sellepärast jõudsingi kiirelt sinna kohale.

Veider, välisuks oli lahti, kuid kedagi ei paistnud kodus olevat. Ehmatasin juba, et ehk on Finn taas Octavia ära röövinud, jooksin mööda maja nagu hull ringi ning otsisin teda igaltpoolt taga. Ei kusagil.

Kus ta küll on?
Kõndisin veel hetkeks Octavia tuppa, et see igaksjuhuks uuesti üle kontrollida. Jep, hea oli, et seda tegin, kuna märkasin nüüd laual laiali läinud küünelakki ning maas katkisena vedelevat telefoni.

"Keity?" ehmatas mind äkitselt keegi.
Haarasin laualt vaikselt käärid ning keerasin end aeglaselt ringi, olin täiesti valmis neid kääre kellegi suunas viskama ja saama mõrvariks aga õnneks polnud selleks vajadust.

"Oh issand Octavia, sa ehmatasid mind pool surnuks!" sõnasin käe südamele pannes "Mis juhtus, kus sa üldse olid?" küsisin kiirelt.

"Tead, sel ajal, kui sinuga telefonis rääkisin lendas järsku mingi lind vastu mu akent, no ja siis ma ehmatasin ja pillasin vist oma telo maha....kurat, see on täitsa katki!" vaatles Octavia kurvalt oma telefoni, kuid asus siis laual laiali voolanud küünelakki koristama.

Octavia pov
Peale seda, kui olin laua korda saanud rääkisime Keityga veidi minust ja Henryst, jutustasin talle ka oma eilsest kohtingust või noh see küll lõppes alles täna hommikul aga ikkagi.

Varsti pidi Keity kahjuks ära minema ning ma saatsin ta ära.
"Tsau siis!" hõikasin ma talle veel järgi.

Kuna mul vanemaid hetkel kodus ei olnud, siis otsustasin köögis veidi kokata.
Mhmm...tean see oli halb idee!
Pooleteisetunni pärast oli mu mõnusalt ülekõrbenud, kivikõva mustikakook valmis.

Mis teha igaühele ei ole antud head toidu tegemise oskust, viskasin selle otsejoones prügikasti ning asusin kööki koristama.
Peaks mainima, et sellega läks tohutult aega, kuna neid kuradi mustikaid oli igal pool + need jätavad ju plekid.

Ärge küsige, miks ma nii loll olen ja nendega enne žongleerida üritasin.

Olin sellest tohutust "söögitegemisest"  nii väsinud, et kobisin ruttu ära magama.

Hommikul 7.00
Ärkasin oma jubeda äratuskella peale, mis karjus nagu mingi ruigav siga aiavahel, uhh...see oli õudne.

Tõusin uniselt voodist püsti ning suundusin koheselt vannituppa, et pesta oma nägu ja hambad.
Need tehtud valisin välja oma tänased riided ning ei ma ei teinud meiki, ma olin selleks liiga väsinud.
Seadsin oma juuksed suurde krunni, haarasin toolilt veel oma koti ja köögist ühe õuna.

Tõsiselt?
Kes sellise koerailma tellis, vhuii, kui jube.
Väljas kallas vihma nagu oa varrest ning mina pidin sellise sajuga veel bussi ootama.

Tunnen, et see päev tuleb lihtsalt kohutav, kuna buss oli hilinenud juba üle viie minuti.

Järsku peatus mu ees üks auto, aken lasti alla "Hei! Octavia tule ma viin su kooli ära!" hõikas autos istuv Isac.
Ma ei lasknud tal kaua oodata vaid jooksin hoopis nagu turbo jänes ta auto poole.
"Hommik sullegi" sõnasin Isacile, kes juba kiirustades kooli poole kimas.

Jooksime kiirelt koolimajja, et mitte märjaks saada aga kahjuks see meil ei õnnestunud.
Viskasin oma läbimärja ja tilkuva jope garderoobi ning otsisin siis uuesti Isaci üles.
"Mis tund sul essa on?" uurisin ma Isacilt.
"Inka ja muide meil on see teie klassiga koos aulas" sõnas ta hakates aula poole liikuma.
"Ooo..lähme siis koos" hüppasin ma talle kiirelt järgi, mille peale ta õrnalt naeratas.

Aula jõudes püüdsin silmadega leida, kas Lexat või Keityt, kuid see ei õnnestunud niisiis istusin hoopis Isaciga.
"Väsind?" küsis äkitselt Isac mu nägu uurides.
"Vägagi, ma tean, et mul padjakas niiet ära jõllita!" sõnasin teda õrnalt lüües, mille peale Isac mind veidi kõditama hakkas.

"Teil tundub põnev olevat" sõnas Henry, kuidagi veidralt. Kust ta juba siia sai?
"Tere sulleg..." hakkasin teda tervitama, kuid ta katkestas mind äkitselt "Oh..lõpeta, te ei pea minu pärast oma mängu katkestama!".
Mis asi see veel oli? On ta mingi laksu all või lõi hommikul oma pea ära?
Ega, kui tema minuga niimoodi käitub siis miks mitte, ma võin ka samaga vastata.

Õnneks algas tund, meil oli mingi loeng või midagi sellist. Ütleks nii, et see oli mega igav, poole sellest vaatasime me koos Isaciga youtubest videosi ega pannudki tähele, mida see tädike seal ees räägib.

Tunni lõppedes jalutasin rahulikult raamatukogu poole, kui kuulsin äkitselt kedagi mu nime hüüdmas.
Jap, see oli Henry, ma ei mõelnudki seisma jääda vaid kõndisin rahulikult edasi nagu poleks teda kuulnudki.
"Miks sa nii teed?" küsis ta tugevalt minust kinni haarates.

"Mida ma siis sinu arvates teen?" küsisin ma veidi ninakalt vastu.

"Käitud nagu mind ei oleks, ma tean, et sa kuulsid mind su nime hüüdmas ja..." hakkas ta seletama, kuid ma segasin ta jutule vahele "Ah, et ainult mina? Sa nagu ise ei mäleta, kuidas sa enne tundi minuga käitusid?".

"Kuidas ma käitusin? Minu arvates olid sina see, kes näis kellegiga väga lõbusalt aega veetmas või kuidas?" oli ta juba närviline ja pigistas mu rannet aina tugevamini.

"Oh issand mine taltsuta oma armukadedust siis veidi, et mul ei või siis enam lõbus kah olla jah?" karjusin ma talle juba vastu.
Nüüd tõmbas ta mind äkitselt endale lähemale, tugevdas veelgi oma haaret ning sosistas "Kas sa siis tõesti ei näe, millise ihaga see Isac sind vaatab või üritad sa mind lihtsalt närvi ajada?".

"Aii!!! Sa teed mulle haiget, LASE MIND LAHTI!" karjusin ma talle äkitselt ning ahhetasin valust, sellega teenisin kõigi teiste tähelepanu ning õnneks vabastas ta mind ka oma haardest.

Jooksin sealt kiirelt minema, endal pisarad silmis ning ranne täiesti punane.
Miks ma peaksin teda üldse närvi ajama, on sitapea! Ta lihtsalt ei julge tunnistada, et oli kade, kuid mille peale?
Kas siis tõesti ei või mul enam ühtegi vastassoost sõpra olla?

🌸🌸🌸🌸🌸🌸🌸🌸
Ma väga vabandan, et eile uut osa ei jõudnud teha, kuid siiski ma sain sellega täna hakkama.
Yeey!😃
Tean, et hilja aga ikkagi, igastahes vote'ge kindlasti, kui teile see meeldis ning te võiksite ka kommenteerida, kas eelistate pigem pikemaid või lühemaid osasid.