Lask, Mis Ei Tapnud✅

Härra kummitus

"Oeh sina..? Tere sullegi härra kummitus" ütlesin Henryle ise vastu seina toetudes.
"Härra kummitus? Mida see peaks tähendama?" oli ta segaduses.
Vaatasin talle hetkeks kavalalt otsa, kuid selgitasin siis: "Noh, sa ilmud alati igalt poolt välja ükskõik, kus ma ka ei oleks!"
"Ja see häirib sind?" küsis ta veidi sosinaga ja mulle lähemale tulles.

Vaatsin hetkeks ta silmi ja siis huuli, kuid lükkasin ta eemale ja jooksin kiirelt sisse tagasi. Võtsin ühe topsi alkoholi, mille üks poiss mulle andis.
Olin oma joogi ära joonud ning läksin siis tantsima, tunnetasin kellegi käsi oma puusadel, ma ei lasknud end sellest häirida vaid tantsisin rahumeeli edasi.
Tundsin kuidas väsimus peale tükkis, kuid keegi muudkui sikutas mind kuhugi toa poole.

"Mul on nii halb" ütlesin sellele võõrale, kes mu vaikselt voodile asetas ja ise mu kõrvale tuli.
"Ole mureta, kohe hakkab parem" sõnas ta ning lähenes mulle veelgi.
Tahtsin karjuda, kuid ei suutnud, peksin seda poissi kogu oma jõuga, mis mul veel oli jäänud.

Järsku tõmmati see jobu mu pealt ära, kuid ma lebasin voodil edasi, mu käed, jalad, terve keha ei liikunud, proovisin ja proovisin, kuid ei midagi.
"Käi minema ja, et ma sind ei näeks enam!!!" karjus keegi, kes oli selle selle poisi mu pealt ära tõmmanud ning ühe korraliku hoobi talle annud.
"Aitä..ä..äh" luksusin ma, kui tahtsin teda tänada ja proovisin siis püsti tõusta, kuid kukkusin. Õnneks püüdis see poiss mu kinni ja võttis sülle.
Sellel poisil oli hea lõhn, kuid see tuli mulle kuidagi tuttav ette. Ta kõndis minuga läbi rahvamassi, kuni tundsin värsket õhku oma ninas.
Ta kõndis veel veidi aega, kuniks peatus ja avas auto uksed, nüüd asetas ta õrnalt mu tagaistmele pikali ja istus ise rooli. Püüdsin saada aru, kes see on ja kuhu ta mind viib, kuid olin liiga väsinud ja jäin magama.

Hommik

Avasin vaikselt oma silmad ning vaatasin lage, see oli valge, kuid mitte nagu minu toa valge lagi, see oli kuidagi teistsugune. Hakkasin püsti poole tõusma, et vaadata, kus ma siis olen, kuid mu pähe lõi hirmus valu.
Kuulsin, kuidas keegi mu kõrval naeris õrnalt "Hommik pisike? Kuidas sul siis läheb ka?" küsis see keegi mulle mulle lähemale tulles.

"Või, et kuidas läheb jaah? Kus ma olen Henry?" olin ma nüüd tõsine saades aru, kes see on ja vaatasin Henryle rangel pilgul otsa.

"No arva, 3 korda võid pakkuda" sõnas Henry andes mulle tabletid ja klaasi vett, mille ma koheselt muidugi ka vastu võtsin.

Andsin talle siis klaasi tagasi ning otsustasin pakkuda, kus me olla võiks "Ee..see su tädi korter, kus ükskord olime?"

"Pff..eih, tegelikult hoopis minu kodus" ütles ta kiirelt ning suundus siis oma kapi juurde.

"Ähh..ma tahtsin ise arvata aga miks ma siin olen?" olin ma nüüd segaduses.

"Sa tõesti ei mäleta?" küsis Henry mulle mingi oma pusa visates ning hakkas siis seletama, mis eile juhtus.

Vaatasime koos mingit filmi, kuniks mu kõht korises "Lähme sööma?" küsis Henry mulle käe ulatades.
Vaatasin hetkeks teda veidral pilgul, kuid andsin talle siis oma käe "Meeleldi..ma juba nälgingi" ja juba me kõndisimegi trepist alla. Poolel trepil kuulsin ma kedagi rääkimas ning mul tuli meelde, et oleme ju Henry kodus, kus on ka tema vanemad ja appi mul on ainult Henry pusa seljas.

"Psst..Henry!" püüdsin ma saada ta tähelepanu.
"Mis on pisike?" küsis ta seisma jäädes.
"Mkhmm..mul on ainult su pusa ning keegi on all vist?" ütlesin ma talle veidi piinlikult.
"Hah..see on vaid mu õde, mu vanemad on kuskil äri reisil juba kuu aega" sõnas ta mind edasi tirides.
"Õde?...oota sul on õde?" olin ma nüüd üllatunud.
Henry ei vastanud mulle midagi vaid tiris mind otse kööki ja ütles, et istuksin laua taha, ise läks aga kuhugi minema.

"Ee..tere?" ütles üks tüdruk kööki kõndides, arvatavasti Henry õde.

"Tere, ma olen Octavia, Henry sõ.." hakkasin talle end tutvustama, kuid ta katkestas mind äkitselt "Hah..ma juba tean, kes sa oled".

"Mis mõttes tead?" olin ma segaduses.
"No ma nägin sind meie rannamajas, kui olid mini koomas või mis iganes sul oligi" vastas ta mulle istudes samuti laua taha ning hakkas oma hommikuhelbeid sööma.

"Heh aa nojah?" oli mul veidi piinlik.
Nüüd vaatas ta mulle veidi tõsiselt otsa "Mis sul on mu vennaga midagi tõsisemat või midagi sellist nagu kõigil teistel?" uuris ta enesekindlalt.

"Kõigil teistel...ma ei saa aru!?" olin ma ikka veel segaduses "Mul ei ole midagi Henryga, olen lihtsalt sõber".
"Oeh..tore siis pole sa vähemalt nagu see krabinägu Marii" hakkas ta naerma ning ulatas mulle käe "Mina olen Keity".
Raputasin õrnalt ta kätt ning samal ajal astus kööki ka Henry.

"Noh saite tuttavaks?" vaatas ta meile küsivalt otsa.
Noogutasime mõlemad ja rääkisime juba mingitel moe teemadel edasi.

Keity läks oma tuppa tagasi ning kui olime söönud läksime ka meie Henry tuppa tagasi.

"Kuule kas sa ei viitsiks mind koju viia?" küsisin Henrylt ta voodile istudes.
"Juba tahad minna pisike?" küsis ta kiirelt.
"Homme algab kool?" vihjasin ma ta kalendrile, mis seinal rippus.
"Ah õigus see jama ka veel" muutus ta pahuraks, kuid viskas mulle äkitselt padja näkku. Vaatasin teda algul segaduses näoga, kuid viskasin talle siis selle tagasi.
Sellest sai alguse suur padjasõda, meil oli vähemalt 10 patja, mida üksteisele pihta loopisime, kuniks üks katki läks ning sealt suled välja lendlesid.
Terve tuba oli lendlevaid sulgi täis ja me vist naersime liiga palju see aeg.
"Oota ükshetk! Tõmbame hinge.." hingeldasin ma, sest see kõik oli nii väsitav olnud.
Viskasin end voodile pikali, kuid järsku tuli Henry mulle peale, ta vaatas mulle hetkes silma ja hakkas siis õrnalt mu juukseid silitama.
Ta vaatas hetkeks veel mu silmi ning siis jälle mu huuli, seda tegin ka mina, kuniks ta hakkas mu huultele aeglaselt lähenema...