Lask, Mis Ei Tapnud✅

Killud

Henry pov
Mis mõttet mul oli üldse sellest Lexaga rääkida? See pole isegi mitte tema asi, acchhh...ma olen lihtsalt liiga segaduses.

Sõitsin otse koju, sinna jõudes haarasin kapilt isa viski pudeli ning valasin klaasi täis.
Alles seitsmendat klaasi täites, sain aru, kui haiget võisin ma Octaviale teha. Kas tõesti armus see imeline, õrn ja hulljulge tüdruk minusugusesse jobusse?

See võis olla tema elu suurim viga, kuid ma ei saa väita ka seda, et oleksin tema vastu ükskõikne. Vastupidi, ta on äratanud minus taas hoolivus tunde. Tunde, et keegi võib minu tegude pärast haiget saada...murduda.

Mõtted keerlesid mu peas ringi, ma ei suutnud mõelda millestki muust, kui sellest kuidas alustada uuesti, puhtalt lehelt. Nii, et Octavaia ei peaks minu pärast haiget saama.

Octavia pov
Järjekordne koolipäev on algamas, jah ma just astun siia hullumajja sisse "Edu" soovin ma endale pomisedes.
See päev tuleb küll täielik põrgu, kuna esiteks Keity jäi haigeks eilsest rannas viibimisest ning teiseks sõitis Lexa õpilasesindusega kuhugi metsa minema.

Tegin nalja, ta läks lihtsalt mingisse matkakeskusesse. Tean see polnud isegi naljakas.
Igastahes panin oma jope garderoobi ning suundusin siis geograafia klassi poole, vähemalt on see tund üks mu lemmikutest.
Äkitselt lükkas keegi mu vastu seina "Mis sul viga on?" sain ma kurjaks.

"Tahan vaid rääkida, palun?" sõnas Henry tehes kutsika silmi, kuid hoidis mind siiski veel seina vastas.

"Lase lahti! Tead, mind isegi ei hu..." tahtsin teda sõimama hakata, kuid ta haaras minust enne kinni ja tõstis mind oma õlale.

"Mida sa teed, appi!?" peksin ma Henry selga aga ta ei teinud sellest väljagi.

"Ma ju ütlesin, et tahan rääkida" muheles ta.

Ta viis mu kuskilt trepist üles ja ausalt öeldes oli mul vägagi piinlik, kõik vaatasid ning paar õpetajat kortsutas isegi kulmu. Loodan, et nad mind ära ei tundnud.

Äkitselt sain aru kuhu Henry mind viia tahab "Oot, oot sa ei vii mind sinna!!!" kiljusin ma nüüd nagu väike tüdruk, keda sunnitakse hapukurki sööma. Tean see võrdlus oli suht lambine, ärge küsige😂.

"Ojaa..vot sinna me lähemegi!" muigas Henry ning sisenes poiste vetsu. Mingid kutid olid seal sees, kuid meid nähes hakkasid nad lahkuma "Ärge siis vetsu päris ära lagastage!" patsutas mingi pikk poiss mu pead.
"Tropp!!!" sõimasin ma talle vastu ning lõin ta käe minema, mille peale ta muidugi oma võlts pisaraid hakkas valama.

Lõpuks pani Henry mind maha ja lükkas mind õrnalt seina poole, et mul ei tekiks võimalust ära joosta "Octavia ma palun väga vabandust, kui sulle kuidagigi haiget tegin!" hakkas ta rääkima.

"Jah aga näed tegid! Nii said vabandatud? Ma nü.." hakkasin ma ära põgenema, kuid ta haaras mu pihast ja lükkas uuesti vastu seina "Ma pole veel lõpetanud! Peale seda, kui Abby suri (ta endine tüdruk, kui keegi pole veel aru saanud) olen muutunud, olen olnud see jobu, kes ei hooli kellestki. Isegi mitte oma enda õest. Olen kasutanud paljusid tüdrukuid lihtsalt selleks ära, et enda enesetunnet parandada, kuid siis tulid sina.
Üks täiesti hulljulge, elurõõmus, särav tüdruk, kuid samas nii õrn, et võib silmapilkselt murduda.
Sa muutsid mind Smith. Sa panid mind taas hoolima, sa äratasid minus taas usu armastusse, arvasin juba, et olen selle igaveseks kaotanud. Kas sa annaksid mulle palun teise võimaluse, et saaksin seda kõike heastada?"

Kui ta oma jutu lõpetas voolasid mul silmest pisarad, jah muidugi annan ma talle võimaluse end tõestada ja proovida kõike uuesti, kuid samas tahaksin, et ta sellest ka midagi õpiks.

Hüppasin talle äkitselt kaela ning kallistasin teda kõvasti, algul ehmatasin ta vist ära, kuid hiljem kallistas ta mind vastu.
"Sa saad selle võimaluse, kuid tea murdumisel lendavad killud ja neid ei saa enam kokku liimida!" sosistasin ma talle kõrva, haarasin oma koti ja kiirustasin sealt ruttu välja.