Lask, Mis Ei Tapnud✅

Liiga palju segadust

Akna avades märkasin seal Henryt. Nagu ma juba arvasin ongi see tema.

"Hei! Tule sisse" hõikasin ma talle rõõmsalt.

"Octavia anna mulle andeks!" sõnas Henry mulle väriseval häälel.
Vaatasin teda ikka väga segaselt, kuna ei saanud hetkel millestki aru.

Miks? Oli esimene küsimus, mis mulle pähe torkas.
Kas ta jätab mu siiski maha? Pean ma üksi meie lapse üles kasvatama?

Äkitselt aga taipasin, miks ta nii kummaliselt käitub.

Maja nurga tagant astusid välja kaks üleni musta riietatud meest, kes Henryst kinni haarasid. Nende tagant aga Finn oma õela irvega, mis tekitab igas hinges jõledust ja valu.

Mul tuli kõik meelde.
Kõik.
Kuidas ta mind peksis ja piinas, pigistasin hetkeks oma silmad kinni ja tundsin, kuidas mu jalad õrnalt juba värisema hakkasid.
Kas see koletis ei jätagi meid kunagi enam rahule?

Finn kõndis Henry poole, kuid äkitselt tõmbas ta taskust välja ühe jahinoa.

"Niii Taviake, tule alla või tead ise, mis su poisiga saab!" irvitas ta nuga Henry kaelal hoides.

"Jooksuga... ega aega ei saa ju raisku lasta või mis?" lisas ta veel kiirelt.

Ma ei taha, et nad Henryle liiga teeks aga ma ei elaks ka seda üle, kui meie laps peaks viga saama. Haarasin kähku laua pealt oma telefoni ja kirjutasin Jasperile sõnumi "F!".
Loodan, et ta pähkli aju ikka mõistab, mida see tähendab. Jooksin siis kiiruga trepist alla, kuid püüdsin seda siiski väga vaikselt teha, et mu vanemad üles ei ärkaks. Haarasin nagist veel oma jope ja tormasin kiirelt uksest välja.

Maja ees ootas mind juba üks Finni käsilastest. Ta haaras mul koheselt käest ning tiris mu autosse.
Kui te arvate, et miks ma ei karjunud või midagi sellist, siis ütlen igaksjuhuks, et seda on võimatu teha, kui selline suur gorilla taoline seapeaga kõrvitsast kärnkonn oma rõvedat kätt su suu peal hoiab.
Lol on selline loom üldse olemas?

Autosse jõudes pugesin koheselt Henry kaissu. Õnneks võisin ma selle sõidu ta kõrval istuda. Või noh keegi seda vähemalt ära ei keelanud.

"Kõik korras?" küsis ta ühe kiire musi mu laubale tehes.
Noogutasin vaid pead ning toetasin selle siis ta õlale. Tavaliselt, kui seda teen hakkab Henry õrnalt mu juukseid silitama aga kahjuks olid ta käed nüüd kinni seotud. On tõprad ma ütlen.

Sõit kestis küll kaua aga lõpuks jõudsime siiski kohale. See koht oli mulle juba tuttav, olin siin olnud Finniga enne seda, kui ta mind sinna maha jäetud tehasesse viis. Miks ta meid siia tõi?

"Võtke nad kaasa!" sõnas Finn karmilt oma kahele käsilasele,kes ka kohe oma käsku täitma asusid. See vastik kõvera ninaga tüüp haaras tugevalt mu randmest ning tõmbas mu autost välja.

Majja jõudes visati mind sõna otses mõttes diivanile, see ajas mu juba vihale küll.

"Kurat sa ei pea mind pilduma ega ma mingi mänguasi pole!" lõugasin tollele gorillale ja ups vist isegi sülitasin.
Paras kah talle.
Oih... kurat ma olen ikka tola. Ajasin selle gorilla oma lõugamistega ju ainult rohkem vihale ja äkitselt suunduski ta labakäsi suure hooga otse minu näo poole.
Olin juba valmis saama ühe tugeva hoobi, kuid äkitselt haaras keegi ta käest "Sa ei löö teda!".

Arvasite, et see oli Henry? Kahjuks mitte, see oli hoopis see sitapea Finn.
On ikka kahepalgeline hälvik, vahel peksab inimesi ja ei huvitu neist üldse, kust siis äkki nüüd see hoolivus tuli?
On see üldse hoolimine või mängib ta jälle? Raudselt mängib.

"Kaduge välja siit!" karjus ta veel neile kahele, seejärel istus diivani äärele "Nonii..Henry! Mõtle nüüd kiirelt, kuidas sa Abby surma eest tasuda saaksid. Surm?".

"Saa juba aru, et mina teda ei tapnud! Kust mina pidin teadma, et see lahku minek talle nii raskelt mõjub." sõnas Henry veidike kurvalt.

"Ole vait! Ma küsisin vaid, kuidas sa selle eest tasud?" karjus Finn jällegi.

"Mõtle ise!" pomises Henry vaikselt oma huulte vahelt, mille peale Finn veelgi vihasemaks sai.

"Heaküll, kui sul mõnd ettepanekut pole, siis las Abby ise ütleb meile, mida sinuga teha" irvitas Finn mingit ust avades.
Sealt astus välja üks tüdruk, pikkade blondide juuste ja suure kübaraga, mis varajas ta nägu.

Vaatasin hetkeks seda tüdrukut, kuid siis jälle Henryt, kelle silmis nägin nüüdseks juba hirmu ja samas üht suurt segadust.

"K-kuidas s-see võimalik on? Abby sina?" sõnas Henry üllatunult ning tõusis siis diivanilt püsti. Sain kah nüüd lõpuks aru, kes see tüdruk on.
Abby kõndis vaikselt Henry juurde ja võttis arglikult oma kübara peast, mis paljastas ta põletada saanud näo "Mina jah...tere?" sõnas ta veidi ülbelt.

Ma pole vist Henryt eales nii segaduses ja murtuna näinud. Ma ei saanud ikkagi aru, mis neil siis kunagi juhtunud oli. Olen Henrylt küsinud küll aga ta kas ei taha tavaliselt rääkida või siis muudab lihtsalt teemat.
Kas tal siis on veel selle tüdruku vastu tunded või midagi?

Järsku haaras Finn minust kinni ning sõnas oma õele "Ma viin Octavia ära, teil on vaja rääkida!".
Siplesin veel hetkeks vastu, kuna parema meelega oleksin ma tahtnud tõde teada aga noh ta võttis mu äkitselt sülle ja viis mu sealt minema.

"Pane mind maha! Ma kõnnin ise!" karjusin ma talle ta selga lüües.

"Mulle meeldib nii ka!" sõnas ta mulle aga kuidagi õrritavalt ja ei mõelnudki mind maha panna. No ma ju ütlesin, et ta tropp on.
Lõpuks jõudsime me sinna tuppa, kus ma eelmine kord maganud olin.

"Tahad midagi süüa?" küsis Finn mind voodile pannes.
Raputasin talle vaid kiirelt pead ning vaatasin teda veidi hirmunult.

Finn hakkas siis aga õrnalt muigama ja lükkas paar juuksesalku mu näolt ära "Rahu, ma ei tee sulle liiga" sõnas ta pehmel toonil ja vaatles veel mu silmi.
Äkitselt hakkas ta mu näole aeglaselt lähenema ja varsti puudutasid ka me huuled üksteist.

Ma isegi ei lükanud teda ära vaid süvendasin seda suudlust tõmmates teda ta kaelast endale veelgi lähemale.
Õnneks tulin ma kiirelt pilvedest alla ja lükkasin ta endast eemale.
Miks ma nii jobu olen ja üldsegi, mis mul küll arus oli?

"Seda ei juhtunud, selge?" ütlesin ma Finnile aga noh ega see jobu siis sellest ju aru ei saa.

"Ma ei tea, ma nagu küll mäletan, et juhtus aga Octavia kas sa pole mõelnud, et see laps võib minu olla?" sõnas ta viidates mu kõhus olevale lapsele.

"Kust sa tead, et ma rase olen?Pfff... ja miks ta sinu peaks olema? Mingi õhu kaudu levitad oma asju või?" olin ma segaduses.

"Ahjaaa...oh sind vaesekest sa ei teagi ju. Sel korral, kui sa siin magasid manustasin ma sulle aineid no ja sii....." hakkas ta rääkima, kuid ma katkestasin teda "Jää vait! Sa ju valetad?".

Olin väga segaduses ega teadnud, mida teha või öelda, vaikselt hakkasid ka pisarad mööda mu põske alla voolama.
Ma lihtsalt nutsin ja nutsin ning tõmbasin end vaikselt voodi nurka, peitsin ka oma näo käte vahele, et see lollakas ei saaks mu pisaratest järjekordset rahuldust.
See lihtsalt ei saa tõsi olla.
Ma ei taha Finni last, kuidas ta võis üldse minuga midagi sellist teha?
Kuidas ma seda Henryle ütlen?

🌸🌸🌸🌸🌸🌸🌸🌸🌸
Yaas ma sain uue osa valmis!!♡♡♡
Loodan, et see teile meeldib ning ärge unustage vote'da. Võite ka kommenteerida milliseid muljeid see osa teile jättis või midagi sellist.
Nagu te juba teate on see raamat läbi saamas ning, kui see ka ükskord juhtub siis alustan kindlasti ka uue raamatuga aga sellest räägin lähemalt, kui see välja tuleb.

Musid teile💋