Lask, Mis Ei Tapnud✅

Mida sa tahad?

"Hah unistada ju võib?" ütlesin talle kiirelt ja võtsin Babby kähku sülle, kuid põrkasin vastu unist Lexat.
"Oh, ära torma, kas popcorn on valmis või?" küsis ta siis olles tõenäoliselt veel unesegaduses. Samal ajal astus sisse ka Henry, kes turtsatas selle küsimuse peale vaid naeru "Lexa oleks sa vaid näinud, kui head need veel olid...mmmm".
"Ähh.., kas te sõite kõik ise ära?" oli ta ikka kurb, kuid märkas siis kella mis oli täpselt 2 öösel, ta vist sai aru mis toimub kuna hakkas ka naerma.
Olin juba nii väsinud, et soovisin vaid oma voodisse heita ja koheselt silmad sulgeda, kuid pidin veel alumise korruse korda tegema ning teistele toad ette näitama.
Hakkasin siis Jasperit ja Henryt külaliste tuppa juhatama, kus oli üks suur voodi, kuid nii kui sain toa ukse avatud hüppas sinna voodile Lexa ja Jasper tema järel.
"Ee..ma mõtlesin muidu, et poisid jäävad siia!?" olin veidi pettunud, et Lexa minuga ei tulnud.
"Tundub, et magame vist ühes voodis?" küsis Henry kahtlevalt, kuid õrnalt muiates.
Ma ei vastanud talle midagi vaid suundusin otsejoones enda tuppa.
"Lepime kokku, et lähemale, kui pool meetrit ei tule eks?" sõnasin kiirelt Henryle, kes oli juba tule kustu pannud.
"Sain juba aru" nõustus ta ning tuli siis ka voodisse.
Keerasin hetkeks näo tema poole, pobisesin veel head ööd ja panin silmad kinni. Kuulsin kuidas Henry ütles õrnalt "Head ööd pisike" ning keeras külge.

"Achh..pane see äratuskell juba kinni!" pobises Henry oma hommiku häälega.
"Ahjaa..hommik sullegi unimüts!" hõikasin talle rõdult vastu.
Henry oli veidi segaduses, sest ei saanud päris täpselt aru, kust mu hääl tuli: "Em..mida sa seal teed, kell on alles..kuule kell on alles 6 hommikul ja sa ei maga?".
Ma ei vastanud midagi vaid vaatasin üht hulkuvat koera, kes mu maja eest läbi jooksis. Tundsin, et keegi pani mulle sooja teki õlgadele, see oli Henry "Hei, mis on, juhtus midagi?" küsis ta istudes mu kõrvale ja endale ka tekki tõmmates.
"Midagi, lihtsalt und ei ole" ütlesin talle ükskõikselt vastu.
"Kindel?" päris ta veel, kuid ma noogutasin selle peale vaid pead ning panin selle siis ta õlale. Istusime seal vaikides umbes tund aega kuniks ma jäin vist magama.?

Unenägu

Magasin oma voodis, kui kuulsin oma telefoni helinat, võõras number ja kell on alles 6 hommikul, kes see küll on? Võtsin kõne arglikult vastu.

KÕNE

Tundmatu: "Tere, Ocatavia eks?"

Mina: "Ja mina, kuid kes räägib?"

Tundmatu: "Sa tõesti ei tunne mu häält ära? Ma ei uskunud, et suudad selle õhtu, mil haavata said nii kiiresti unustada" (mees naeris õelalt)

Mina: "Finn? Mida sa tahad minust?"

Finn(tundmatu): "Õieti pakkusid mina jah, igastahes ma tean, et Henry on hetkel sinu toas ning ka seda, et su külaliste toas magavad su parim sõbranna ja ka Jasper nin..."

Mina: "Kuidad sa..kas sa luurad meid? Mida sa meist tahad, mis sul viga on?"

Finn: "Kurat!! Kuula ja ära sega vahele või näed veel, mis juhtuma hakkab!!"

Mina: "Ja ma kuulan noh..räägi siis jobu"

Finn: "Igastahes võta Henry telefon ja viska see rõdult alla, mul on seda vaja, ära esita küsimusi, lihtsalt tee seda, kui tahad, et su sõbrannaga midagi ei juhtuks"

Mina: "Heaküll, oota veidi"

KÕNE LÕPP

Pugesin kähku voodist välja, haarasin öökapilt Henry telefoni, õnneks ta magas sügavalt, isegi norskas veidi. Avasin vaikselt ja ettevaatlikult rõdu ukse ning viskasin Henry telefoni siis sealt alla.
Mustast autost, mis mu maja ees seisis tuli välja Finn endal õel muie näol ja haaras siis telefoni, kuid jäi hetkeks veel mind vaatama: "Ma tänan printsess, head ööd!"
Vaatasin teda hetkeks üks kulm üleval pilgul, kuid käratasin siis: "Pffff..või printsess, kao minema ja ära enam siia tule, jobu selline!!".
Ta ei teinud mu karjumisest väljagi vaid istus rahumeeli autosse ning sõitis minema.

Reaalsus

"Rahu, rahu Ocatavia, miks sa Finni nime karjusid?" küsis Henry mu selga vaikselt silitades, et mind rahustada.
"Ma..ma nägin lihtsalt hirmsat und, pole midagi" sõnasin kähku ja vaatasin kella, kell oli 9.38
"Hmm..kus mu telefon on? Viitsid helista mulle, äkki leian üles" oli siis Henry mures.
Noogutasin vaid pead ning helistasin, kuigi teadsin, et seda siin ju ei ole, sest olin selle öösel Finnile andnud.
Henry märkas, et mul olid pisarad silmadesse kogunenud ja küsis murelikult: "Octavia, mis sul on, kas ööse juhtus midagi? Räägi mulle, kui tõin sind rõdult ära, siis ei saanud ma enam und, sa ärkasid korduvalt üles nuttes ja karjudes Finni nime ning ütlesid, et annaksin sulle andeks. Ma ei saa aru mille?"
Peitsin pea käte vahele ja rääkisin siis talle: "Su telefoni ei ole siin, see on Finni käes, ma ei tea miks ta seda tahtis, kuid ta helistas mulle öösel, et pean selle rõdult alla murule viskama, siis ma karjusin ta peale, et ta enam siia ei tuleks jne, aga sa vist arvasid, et mu karjumine oli äratuskell või midagi säärast, sest käskisid mul selle kinni panna ja tulid ka rõdule.
Sealt edasi tead sa juba ise, öösel nägin lihtsalt korduvalt unes, kuidas ta Lexale haiget teeb. Anna mulle andeks Henry, ma loodan, et seal telefonis ei olnud midagi olulist...või siiski?"

Henry ei öelnud mulle midagi vaid kõndis paaniliselt edasi tagasi mu toas ringi.
Kuid äkitselt tuli ta minu juurde ja võttis mu enda embusesse: "Ole rahulik, seal telefonis ei olnud seda, mida ta otsib, kuid tea, et sa pead mulle kõigest, mis seondub Finniga rääkima, eks?
Vaatasin talle hetkeks otsa ja küsisin: "Mida ta siis otsis?", Henry vaatas hetkeks mind ja ütles: "Küll sa kunagi teada saad" ja heitis siis mu voodile pikali, pugesin talle õrnalt kaissu ning ta tõmbas mind endale veelgi lähemale.
Rääkisime veel igasugustest asjadest, kuid järsku tuli meil hea idee, kuidas Lexa ja Jasper üles ajada.
Suundusime siis minu vanemate tuppa, et sealt....