Lask, Mis Ei Tapnud✅

Lõpuks sain püsti

Olin juba ärganud ning suundusin alla korrusele, sealt tuli nii head toidu lõhna, et lausa lendlesin köögi poole.
"Hei chikita! Said ka lõpuks voodist  püsti" hõiskas Jasper.
"Haha sain jah, kas pannkoogid?" muhelisin ma.
"Oi hommikust Octavia tule verandale, söök on seal." kutsus Christina mind kaasa.
Jõudes välja verandale hingasin sügavalt sisse, maja, kus ma olin oli mere ääres ning see mere lõhn oli niiiiiiii niii hea.
Istusin lauda ja tõstsin endale kohe 3 väikest pannikat ja panin igast marju nagu näiteks mustikaid, vaarikaid jne peale.
Ehmusin, kui Henry ka lauda tuli ta näis kuidagi vihane ja väga ärritunud, ma isegi ei julgend midagi öelda algul, kuid otsustasin teda siiski tervitada ehk läheb tal tuju paremaks.
"Hommik!" ütlesin rõõmsalt talle naeratades.
"Mis kell ma su koju viin?" küsis ta kuidagi vihaselt.
"...mm..ma lähen vahetan oma riided siis ära..saad mu ära viia.." ütlesin kurvalt oma kahvli ja noa taldrikule pannes ning hakates tagasi nii nimetatud oma tuppa minema.
Tulin trepist alla ja jätsin teistega hüvasti ning suundusin auto poole, kus Henry juba istus.
"Hei Octavia ega sa solvund pole mu peale?" küsis Henry autot käivitades.
"Miks ma ei peaks olema, kui sa isegi ei rääkinud minuga ning olid nii ärritunud....mida ma sulle tegin?" vastasin ma jälle kurvalt lootes saada positiivse vastuse.
"Lihtsalt saa aru nüüdsest on see sinu otsustada, kui oleme sõbrad on su elu põrgu, kuid samas üli põnev ja isegi eluohtlik sulle aga me võime ka enam mitte sõbrad olla..see oleks sulle turvalisem"

Ma olin nii segaduses jälle, et ei saanud midagi aru, tahtsin vaid koju ja veelkord koju. Tahtsin oma pehmet voodit ja oma nummit kutsat kaisutada.

"Vii mind lihtsalt koju" ütlesin ma veidi kurjalt.
Tänasin Henryt sõidu eest ning otsisin kotist koduvõtmed välja. Hakkasin ust lukust lahti keerama aga avastasin, et see polnudki lukus.

"Octavia juba kodus, kas Lexa maal oli tore olla?" küsitles mind ema koheselt uksel vaadates.
"Lexa maal...?....Mis ma..ma ajaaa..vä..väga äge oli ja, jah oli jah..ehh..ma siis lähen oma tuppa ära või mis?" vastasin ma väga kohmakalt.

Kas siis Christina oli öelnud, et olen Lexa maal, miks ometi, ma ei saa neist üldse aru. Nad on nii salajased ja räägivad vaid, et nendega suhtlemine on mulle eluohtlik, tahaksin just teada saada nüüd miks. Tegelikult on hea, et ta ei ütlend emale, et olin saanud haavata, kuna ta oleks end raudselt surnuks muretsenud ja nutnud ning seda pole vaja, ma ei taha, et keegi minu pärast õnnetu oleks.

Kõndisin oma toa poole ja vastu jooksis mulle lõbus Babby (minu koer) võtsin ta koheselt sülle ja heitsin oma voodi pikali.
Panin teleka käima aga sealt ei tulnud midagi erilist, olin siis niisama netis veidi kuniks jäin magama.

Kell oli juba 19.56 ja ma alles ärkasin, kõhuvalu oli ikka hirmus suur. Vahetasin oma haava sideme ära ning jälgisin oma kõhtu veidi peegli ees, loodan vaid, et siia ei jää nii suur arm.

Suundusin alla kööki, kust tuli pasta lõhna.
"Oh isa sa ka kodus!" hõiskasin rõõmsalt isalt kaela ümber kinni haarates.
"Ja sina ka printsess" vastas ta vabastades end minu haardest.
Istusin siis laua taha ja sõin nii palju pastat, et ei jõudnud enam püstigi tulla.
Kuna ma ei jõudnud midagi erilist teha siis istusin oma tuppa laua taha ning hakkasin joonistama. Ma pole küll mingi eriline kunstnik, kuid võin vahel väga ilusaid pilte joonistada.
Telefon helises laual ja helistajaks oli Jasper, mida küll tema tahtis?

MINA "Hei mis sooviks?"
JASPER "Hei mõtlesin, et kutsuks sind.........

■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■