Eelmised Jõulud[Detsembri Armastus 2]

2. Päev

"Pauline, sa pead Stefaniga rääkima."sosistas Emmelie mulle matemaatika tunni ajal. Olin tüdrukule poisi kirjast rääkinud.

"Ma ei saa. Ma küll armastan teda, aga... Ei, ma ei saa."

"No aga tema armastab ju sind ka!"

"Em, pole mõtet."

Õnnetuseks sattusin lõunavaheajal raamatukogust tulles kokku Stefaniga. Poiss vaatas mulle otsa.

"Pauline, palun oota!"karjus ta. Tegin paar kiiremat sammu, kuid Stefan oli minust kiirem. Ta astus mulle tee peale ette.

"Mida sul vaja on? Ma pean tundi minema."

"Kas sa lugesid mu kirja läbi?"

Noogutasin. Tahtsin tema juurest ruttu minema saada. Mul ei olnud tuju temaga rääkida.

"Ja mida sa ütled?"

"Mida ma peaksin ütlema, Stefan?"

"Okei. Ma küsin otse. Kas sa annaks mulle uue võimaluse?"

Turtsatasin. "Ma ei saa. Sa tegid mulle haiget."

"Ma tean, kallis. Aga sina oled minu jaoks ainus siin maailmas."

"Stefan... Ei. Ma ei saa. Anna andeks."

"Mul on vähemalt hea meel, et sa mu kirja lugesid."

Ma vaid noogutasin selle peale. Stefan nägi kurb välja, kuid ma ei saanud talle hetkel uut võimalust anda. Ma ei suutnud teda lihtsalt usaldada.

"Ma pean minema."pomisesin ma.

Stefanist möödudes riivas poiss mu kätt. Vaatasin talle hetkeks otsa ning siis panin jooksu. Ma ei läinud otsejoones inglise keele klassi, vaid läksin vetsu ja peitsin ennast ühte kabiini.

Mul olid endiselt tunded tema vastu, ma ei saanud neid eirata. See hetk, kui ta mu kätt riivas, tõi kõik tunded veelgi rohkem pinnale. Peale seda, kui olin Stefani maha jätnud, ei olnud poisil mitte kedagi teist olnud. Emmelie ütles, et see oli positiivne asi. Mina ei olnud selles kindel.

"Okei, Pauline, võta ennast kokku."sosistasin ma endale. Väljusin vetsust ja läksin inglis keele klassi.

***

Kohtusin Emmeliega suures saalis, kus teised tüdrukud kaunistasid koos huvijuht Veronicaga saali talveballi jaoks. Emmelie ja mina otsustasime ka ennast appi pakkuda.

"Tüdrukud, tore, et meiega liitusite! Minge Hermione juurde, ta juhendab teid."ütles Veronica rõõmsalt.

Tegime nagu Veronica käskis ja läksime Hermione juurde. Tüdruk andis meile vajalikud kaunistused kätte ja käskis meil need üles panna.

"Kellega sa talveballile tuled?"küsisin ma Emmelielt.

"Ma ei tea. Ma pole veel kedagi kutsunud."ütles tüdruk.

"Mis asja? Sa kutsud tavaliselt juba kuu aega enne."

"Jah. Aga sina? Kas sa ikka tuled?"

"Ma ei usu. Kellega ma tuleksin?"

"Minuga."

"Sinuga ja sinu kaaslasega, et ma saaksin olla kolmas ratas vankri all."

"Mh, sa jääd ju kogu lõbust ilma."

"Mis vahet sel on?"

"Pauline, ma tean, et sa oled Stefaniga pärast kurb."

"Ära isegi hakka selle jutuga."

"Okei okei, aga ma tirin su ikkagi kaasa. Sul ei jää muud üle."

Pööritasin silmi. Midagi sellist oligi tüdrukust oodata.