Eelmised Jõulud[Detsembri Armastus 2]

9. Päev

"Oota, mis asja? Stefan käis su akna all ja kutsus sind ballile?"küsis Emmelie üllatunult. Ta oli unustanud hetkeks isegi koogi pakkimise, kuid ma müksasin tüdrukut. Olime jõululaadal müümas ning rääkisin tüdrukule eilsest juhtumist. Tüdruk pakkis kiiresti koogi ja ulatas selle muusika õpetajale, kes oli meie kooke ja küpsetisi ostma tulnud.

"Jah, nii see kõik oli."vastasin ma, muiates tüdrulu näoilme peale.

"Okei, ma näen, et ta tõesti üritab sind tagasi võita. Mida sa Harryga peale hakkad?"

"Ma pean temaga rääkima. Ma loodan, et ta mõistab. Me oleme ikkagi parimad sõbrad."

"Kas ma kuulen, et te räägite minust?"

Meie ees seisis Harry, kes meid mõlemaid küsivalt vaatas.

"Eee... Ma tahaks sinuga rääkida."

"Millest?"

"Tule."

Võtsin poisi käest kinni ja vedasin ta vaiksemasse nurka, jättes Emily leti taha üksi. Leppisime tüdrukutega kokku, et müüme asju vahetuste kaupa, nii siis seisimegi hetkel mina ja Emmelie leti taga.

"Mis on see huvitav jutt, millest sa tahad rääkida?"

"Ära pahaseks saa, aga ma lähen hoopis Stefaniga ballile."

"Miks? Mis ajast sa tema suhtes meelt oled muutnud?"

"Ma lihtsalt... Tahtsin talle uue võimaluse anda. Kas sa oled pahane, et pean sulle ära ütlema?"

"Ei, aga ma sinu pärast loodan, et ta seda uut võimalust kihva ei keera. Sa tead küll, et ma saaksin vihaseks kui ta sulle uuesti haiget teeb."

Naeratasin. "Harry, sa oled mõnikord minu osas liiga kaitsev."

"Jah, sest ma hoolin sinust ja ei taha, et sa peaksid jälle ühe jobu pärast haiget saama."

"Ära muretse, saan hakkama. Pealegi, ma mõnikord justkui tean, et ta kahetseb."

"Parem oleks, et ta kahetseb. Sa oled imeline tüdruk, Pauline, ja väärid parimat."

"Ma ei tea, mida ma ilma sinuta teeksin."

"Ma tegelikult tahtsin tulla teie küpsetisi ostma."

"Väga armas sinust. Tule, lähme."

Harry ostis meilt piparkooke ja muid asju, mida olime tüdrukutega valmistanud. Mul oli hea meel, et Harry mu peale pahaseks ei saanud, sellepärast et talle ära ütlesin. Ta oli siiski mu teine parim sõber Emmelie kõrval.

"Edu, tüdrukud."ütles Harry, kallistades mind ja Emmeliet.

"Tänud. Läheb vaja."vastas Emmelie. Harry pani oma karbi kotti ja jättis meid taas kahekesi.

"Mis sa arvad, kes tänane ballikuninganna on?"küsis Emmelie.

"Raudselt Camila. Ta võidab iga aasta."

"Muide, ma käisin ballikuningannat ja kuningat valimas ja arva ära, kes oli end kuningaks registreerinud?"

"Stefan või?"

"Jah."ütles Emmelie muiates.

"Ei ole võimalik. Ta pole muidu üles seda teinud."

"Sinu nimi oli kuningannade juures kirjas."

"Oota, mis asja?!"hüüatasin ma.

"Just. Sinu poolt oli palju hääli ka."

"See pole võimalik. Ma pole ennast kirja pannud."

"Muidugi ei ole. Mina ja Hermione panime."

"Te teete nalja. Ma ei võida Camilat."

"Kas veame kihla, et võidad?"

"Ei, ma ei kavatse su kihlveos osaleda."

"Okei, kuidas ise arvad."

Pärast laata käisime Veronica kabinetis, kus toimus kuningannade ja kuningate valimine. Minu üllatuseks olidki tüdrukud mu kirja pannud ning miskipärast oli mul Camilast rohkem hääli. Camila oli võitlushimuline, seda teadsid kõik.

"Ma ei saa Camilat ületada."

"Kullake, siin pole midagi võimatut. Sa veel võidad selle krooni."ütles Emmelie naeratades.