Eelmised Jõulud[Detsembri Armastus 2]

3. Päev

Laupäeva õhtul jalutasin Emmeliega mööda poode, et talveballiks kleit ja kingad osta. Ma ei olnud sellest vaimustuses, kuid mõte kodus istumisest, samal kui teised lõbutsevad, ei meeldinud mulle samuti. Seega olin ma nõus Emmeliega kaasa minema.

"Pauline, ma leidsin sulle imeilusa kleidi!"hüüdis tüdruk. Ohkasin ja läksin kleiti vaatama, mille tüdruk leidnud oli.

See oli tõesti ilus. Kleit oli ilusat punast värvi ning kleidi peal olid väiksed pärlid. Kleit oli maani ja ma ilmselt pidin endale kontsad muretsema, et pikem olla ja mitte kleidi otsa koperdada.

"See on tõesti kena."

"Mine proovi selga."

"Ma ei tea, kas on ikka mõtet."ütlesin ma kõhklevalt.

"Mis mõttes?"

"Mul ei ole ju nagu päris kaaslast."

"Mis vahet sel on? Minul ka ei ole veel."

"Aga keda sa tahaksid kutsuda?"küsisin ma.

"Ära vii juttu mujale. Mine nüüd proovikabiini."

Kleit istus mulle valatult. Emmelie ei lasknud mul niisama lahkuda, vaid käskis kleidi osta. Lisaks leidsime mulle ka kingad. Nüüd ei olnud mul tõesti mingitki võimalust talveballist ilma jääda.

"Mõlemad saime kleidid ja kingad, kuid kaaslased on puudu."ütles Emmelie pärast autos, kui kodu poole sõitsime.

"On sul keegi praegu silmapiiril või?"uurisin ma.

"Noh, mulle meeldib Kian."ütles ta vaikselt.

"Kutsu ta siis ballile."ütlesin ma. Püüdsin samal ajal Stefanit enda peast välja saada. See õnnestus mul peaaegu.

"Okei. Mida sina Stefani suhtes ette võtad?"

Ohkasin. "Ma ei tea. Mul on siiani tema vastu tunded, aga ta tegi mulle ka haiget."

"Ma arvan, et ta on nüüd päriselt muutunud."

"Seda ütlesid sa eelmine kord ka."

"Stefani pilgust on aru saada, et tal on kahju."

"Sina oled nüüd tema kaitsja?"küsisin ma üllatunult.

"Ma lihtsalt... Ma usun, et tal on siiralt kahju. Ta tahab päriselt sinuga koos olla, Pauline."

"Mine sa ka metsa."

"Kuidagimoodi suutis ta sulle ka sussi sisse kirja panna. Kas see pole mitte armas?"

"Väga armas tõesti."

Emmelie parkis auto minu maja ette. Hakkasin autost välja minema, kuid tüdruk tõmbas mind tagasi.

"Stefanil on kahju. Ma tean seda."

"Mida iganes."rebisin end tema haardest lahti ja tegin ukse lahti, et lahkuda.

"Oli tore sinuga šhopata!"hüüdis ta mulle järele.

***

Õhtul läksin üksi Bossega jalutama, et natukene oma mõtteid värskendada. Meie koera vaadates tuleb mulle alati meelde see päev, kui me käisime Stefaniga koera valimas. Tol hetkel oli see nii armas. Ma muidugi armastasin meie Bosset, kuid see meenutus tegi mulle haiget.

Võibolla oli Emmeliel õigus. Äkki on poisil tõesti kahju? Isegi kui tal oli kahju, siis ma ei suutnud talle nii kiiresti andestada. Ta oli võitnud mingi tobeda kaardimängu ja lisaks sellele veel ka minu südame.