Eelmised Jõulud[Detsembri Armastus 2]

19. Päev

Kolmapäeval olid kõik balli ootuses. Koolis pandi üles veel viimaseid kaunistusi ja õhtujuhid harjutasid õhtu jaoks.

"Mina olen küll väga elevil!"kilkas Hermione kui kuulasime vahetunnis, kuidas õhtujuhid harjutasid.

"Mina samuti."ohkas Emmelie.

"Muide, kuhu sa eile Stefaniga kadusid?"küsis Hermione, pöördudes minu poole.

Muigasin. "Las see jääb saladuseks."

"Näib, et oled talle juba andestanud."lausus Hermione.

"Jah, võin nüüd öelda, et olen küll."

Eile Stefaniga oli meil nii tore päev: käisime taas vanalinnas jalutamas, Stefan tegi mulle seal samas kohvikus kakao välja, kus ma olin talle meie kohtumise ajal selle peale kallanud ja pärast läksime Stefani juurde sooja tuppa filme vaatama. Rääkisin Stefanile oma tunnetest ja Stefan samuti. Olime üksteise vastu täiesti ausad. Teadsin, et seekord saan teda usaldada.

"Pauline!"kuulsin ma hüüet.

Pöörasin ennast ümber ja nägin selja taga Stefanit seismas. Poiss lehvitas mulle naeratades ning ma läksin tema juurde.

"Hei."ütlesin talle.

Poiss ei vastanud, vaid suudles mind hoopis tervituseks. Tundsin endal kõikide teiste pilke.

"Tore on sind näha."ütles poiss ja võttis mu kätest kinni.

"Sind samuti."

"Kas oled homseks balliks valmis?"

"Peaaegu. Aga sina?"

"Täitsa valmis. Ballist rääkides... Mul on sulle väike üllatus."

Stefan otsis oma tagitaskust välja sametise karbi, mille ta mulle ulatas. Vaatasin poissi küsivalt.

"Tee see kodus lahti ja luba mulle, et kannad seda homme ballil."

"Hea küll, luban."

"Ma ei suuda homset oodata."sõnas Stefan.

"Ma loodan, et näen homme sinu arust ilus välja."

"Sa näed alati ilus välja, Pauline."

"Ära meelita."

"Sa oled selle igati ära teeninud."

Stefan suudles mind otsaette ja kui kell helises, läks ta koos poistega klassi poole.

"Näita nüüd, mis Stefan sulle andis."ütles Hermione, kellega koos klassi poole kõndisime.

"Ma ei saa. Lubasin, et teen selle kodus lahti. Lisaks pidin lubama, et kannan seda homme ballil."

"Muidugi. Arusaadav."

***

Kodus olles vaatasingi karbi sisse, mille Stefan mulle koolis andis. See oli mulle tõesti üllatus, ma ei osanud seda oodata.

Avasin karbi, milles oli kaelakee. Kaelakeel oli kujutatud kahte musta luike ja see oli imeilus. Ahhetasin.

"Stefan."pomisesin ma.

Vaatasin ka poisi väikest kirjakest, mille ta oli mulle karbi sisse jätnud.

Loodan, et Sulle meeldib mu väike üllatus ja et kannad seda homme ballil.

-Stefan