Eelmised Jõulud[Detsembri Armastus 2]

23. Päev

"Hei, Pauline, tule edasi!"hüüdis Emmelie, kui tüdruku poole jõudsin. Otsustasime, et veedame pühapäevase päeva koos, et saaksime teineteisele kinke jagada. Mulle see idee meeldis.

"Siin lõhnab nii hästi."kiitsin ma. Tuppa sisse astudes tungis mulle ninna suurepärane toidulõhn.

"Ah, tead, ma nägin vaeva ka."sõnas tüdruk.

Panin tüdruku kingi kuuse alla, enda kingi kõrvale. Aitasin tal lauda katta ja toitu lauale panna. See hakkas vaikselt meie traditsiooniks saama: saime kas minu või Emmelie pool kokku, sõime, muljetasime sellest aastast ja jagasime kingid ära.

"Istu lauda ja hakkame sööma. Ma pole hommikust saadik midagi söönud."

"Sinul on siis eesõigus alustada."laususin ma ja ulatasin talle ahjukartulite kausi.

Tõstsime omale toitu ja mõtlesin, kas rääkida tüdrukule, mis minu ja Stefani vahel juhtus. Teadsin, et tahan talle kindlasti rääkida sellest, et oleme taas koos, kuid kas ka sellest, et me magasime? Ma ei olnud kindel. Muidugi teadsin, et Emmelie ei räägiks seda kellelegi edasi, aga see oli minu esimene kord ja tahtsin seda hetke vaid enda jaoks hoida.

"Millest sa mõtled?"küsis tüdruk.

"Mina ja Stefan... Oleme jälle koos."

"Oh, kuidas see juhtus? Palju õnne muidugi."

"Me käisime eile vanalinnas jalutamas ja Stefan küsis, kas ma tahaksin temaga päriselt koos olla."

Emmelie naeratas. "Ta hoolib sinust ikka päris palju."

"Mina temast ka."

"Kas sa kahtled temas?"

Kehitasin õlgu. "Ma arvan, et mitte. Ta on teinud kõike, et minu andestus saada."

"Sellega ma nõustun."

"Ma armastan teda. Ma ei saa sinna midagi parata."

"See tähendab, et peaksidki temaga koos olema. Ma olen näinud, kuidas ta sind vaatab. Alguses, kui sa ei tahtnud talle andestada, siis oli ta pilgus kahetsust, aga nüüd näen ma seal rohkem armastust sinu vastu."

"Arvad nii?"

"Ma olen selles täiesti kindel."

Naeratasin. Emmelie teadis alati, mida öelda, kui ma millegi pärast muret tundsin. Ta suutis mu alati ennast paremini tundma panna ja nii oli ka seekord.

"Aitäh, et sa olemas oled, Emmelie."ütlesin ma talle.

"Samad sõnad sulle, Pauline. Hakka nüüd sööma, muidu ma muutun emotsioonalseks."

Muigasin. Kui olime söönud, istusime kuuse all ja andsime üle üksteise kingid. Emmelie kinkis mulle kaks luuleraamatut(mulle meeldib neid õhtuti enne magama minekut lugeda) ja natuke kosmeetikat. Tüdrukule kinkisin mina kotitäie kosmeetikat, millega ta väga rahule jäi.

Ülejäänud õhtu mõtlesime, mida uus aasta meile tuua võib, jõime kuuma šokolaadi ja vaatasime „Üksinda kodus”.