Eelmised Jõulud[Detsembri Armastus 2]

20. Päev

Täna oli lõpuks käes kaua oodatud ballipäev. Tänu sellele sai koolipäev varem läbi ja kõiki lubati koju õhtuks sättima minna. Käisime Emmeliega koos juuksuris, kus meile tehti ilusad soengud. Kodus tegin omale naturaalse meigi, ei midagi suurt.

Kui olin kleidi selga ja kingad jalga pannud, jäin ennast korraks peeglist vaatama. Olin oma välimusega rahul. Kui olin veel Stefani kingitud kaelakee kaela pannud, tundsin, et olen täiesti valmis.

"Oh, Pauline, küll sa näed imeilus välja."ütles ema.

"Stefanile kindlasti meeldib."sosistas Bella. Muigasin.

"Bellal on õigus. Sa oled imekaunis."

"Stefanist rääkides, siis ta peaks kohe saabuma."

Tegelikult olin end terve päeva närvilisena tundnud. Lootsin tõesti, et Stefan on mu välimusega rahul.

"Ära muretse. Sa meeldid talle nii või naa."ütles Bella käega lüües.

"Sul on lihtne öelda."

"Oh, Stefan vist jõudiski!"kilkas Bella.

"Olge tublid, eks?"küsis ema silma pilgutades, kui ma kingad jalga panin ja oma koti haarasin.

"Emps, kas see oli mingi vihje?"

"Võibolla, võibolla mitte."

Heitsin veel pilgu peeglisse ja läksin õue, kus ootas mind ülikonda kandev Stefan. Ta pagana hea välja, pidin ma tunnistama.

"Pauline, sa näed hämmastav välja."ütles Stefan tervituse asemel.

Naeratasin. "Aitäh. Sa näed ka hea välja."

"Sa kannadki mu kaelakeed."

"Muidugi. Ma ju lubasin."

Stefan naeratas ja avas mulle autoukse. Olin tänase õhtu pärast isegi juba elevil.

Koolimaja esine parkla oli juba autosid täis, kuid poiss leidis siiski koha parkla tagumises osas. Ta parkis auto ja avas mulle siis ukse.

"Ma ulatan teile oma käe, printsess."sõnas poiss muiates.

"Võtan teie käe hea meelega vastu."vastasin ma.

Uksel võttis meid vastu Zack, kes juhatas meid saali istuma. Meie lauas istusid veel Emmelie koos Kianiga ja Hermione koos Jacobiga. Victoria, Isabel ja Amanda koos kaaslastega istusid meie kõrvallauas.

"Tahad ma toon sulle midagi süüa ja juua?"küsid Stefan.

"Veel mitte. Tänan küsimast."

"Sa näed täna vapustav välja."sosistas poiss mulle kõrva.

"Sina ka."

"Muide, tuvikesed, ma tean, kes tänavu aasta balli kuningannaks js kuningaks kroonitakse."ütles Emmelie meile, pilgugades silma.

"Kuidas?"uurisin ma.

"Ma käisin salaja Veronica kabinetis."

"Emmelie!"hüüatasin ma.

"Mida? Ma ei jõudnud tänast õhtut ära oodata, et teada saada."

"Kes nendeks siis saavad?"küsis nüüd Stefan.

"Õhtu jooksul selgub."vastas tüdruk ainult.

Kella seitsmeks oli saal rahvast täis ja esimene tants võis alata. Olin närvis. Ma ei osanud üldse tantsida.

"Tantsi minu järgi."lausus Stefan, pannes mulle kätt piha ümber.

"Ma proovin."

Mõnda aega tantsisin ma Stefani sammude järgi, kuid siis sain asja selgeks.

"Näed, polegi nii keeruline. Sa oled kiire õppija."

"Mul on parim õpetaja."

Poiss naeratas. Ta naeratus oli nii armas ja tundsin, kuidas mu süda sulas seda nähes. Ma tegin tõesti kedagi õnnelikuks.

Vahepeal toimus paar mängu, siis jälle tantsiti. Lõpuks saabus aeg, kui õhtujuhid pidid välja kuulutama kuninga ja kuninganna.

"Veame kihla, sina saad selle tiitli."ütles Amanda mulle kõrval lauast.

"Kamoon, see pole võimalik."vastasin ma.

"Iga aasta saab Camila, kuid tema aeg pidi ka kord läbi saama."ütles Isabel.

"Te teete nalja."

"Seda nalja me veel vaatame."

"Selle aasta balli kuningas ja kuninganna on... Pauline Wood ja Stefan Smith!"

Emmelie oli esimene, kes meile karjus ja plaksutas. Võtsin Stefani käest kinni ja jalutasime koos õhtujuhtide juurde, kes panid meile pähe kroonid ja andsid ka väiksed kingipakid.

"Palju õnne, kallis."sosistas Stefan mulle, kui tagasi laua taha istusime.

"Sulle ka."

"Oled ikka veel üllatunud?"

"Muidugi. Ma ei oodanud seda üldse."

"Su sõbrannadel oli õigus. Isegi kui sa poleks seda tiitlit võitnud, siis oleksid sa ikkagi minu jaoks kuninganna."

"Oh, Stefan."ütlesin ma vaid.

"Kas oleme veel natuke aega ballil ja lähme siis näiteks minu poole? Vanemad läksid koos Caraga vanaema juurde nii et meil on vaba maja."

"See kõlab väga hästi."