Eelmised Jõulud[Detsembri Armastus 2]

7. Päev

Neljapäeval jäime mina ja Emmelie ning veel paar tüdrukut saali kaunistama. Mulle tuli meelde eelmine aasta, kui me seda tüdrukutega tegime ja naeratasin. Eelmine aasta oli ka Stefan olnud minu kõrval.

"Mis sa muigad seal?"küsis Emmelie.

"Mõtlesin, et kuidas me eelmine aasta saali kaunistasime."

"Ja raudselt Stefanist eks?"

"Okei, tunnistan, et mõtlesin tema peale."

"Äkki sa räägid temaga ikkagi? Ma näen, et ta tahab sind tagasi võita."

"Mina olin ju ikkagi see, kes pärast haiget sai. Tema pärast."

Emmelie ohkas. "Ma ju tean."

"Sellel pole mõtet. Ma püüan lihtsalt eluga edasi liikuda."

"Tüdrukud, ma tõin kohvi ja saiakesi!"

Hermione seisis uksel ja ühe käega tõstis ta saiakese kotikesi üles. Muigasime.

"Võtke seda, mis teie hing ihkab."ütles Hermione, pannes saiakotid ja kohvitopsid lauale. Minul oli tpdruk ekstra kakaod võtnud, sest mina kohvi ei joo.

"Muide, ma nägin ennist Stefanit kohvikus koos sõpradega."sõnas Hermione.

"Stefanit?"küsisin ma. Kakao jäi mulle kurku kinni ja ma köhisin.

"Jah. Ma kuulsin, kuidas Stefan sinust rääkis."

"Mis ta rääkis?"

Mind ju poleks pidanud see huvitama, mida ta minust oma sõprade juuresolekul rääkis, kuid huvitas siiski.

"Ta ütles, et igatseb sind ja et eelmine aasta kogu see kihlvedu oli loll mõte."

Emmelie müksas mind. "Ma ütlesin sulle, et poiss kahetseb."

"Päriselt ka või? Sa ei mõtle seda välja?"küsisin ma tüdrukult üle.

"Ausõna, ma ei mõtle seda välja."

Mingi osa minust tahtis seda juttu uskuda, kuid mingi osa ei suutnud seda vastu võtta.

"Issand, ma olen nii segaduses. Ma ei tea enam, mida uskuda."ütlesin ma ohates.

"Äkki sa lähed temaga välja või lihtsalt räägite? Anna talle võimalus."

"Teate, räägime millestki muust. Kas te olete jõululaadale mõelnud?"küsisin ma, et teemat muuta.

"Tegelikult oleks tore, kui me läheks sinna küpsetisi müüma."lausus Emmelie.

Hermione ja teised tüdrukud noogutasid. Jõululaat toimus iga aasta ning registreerimisega said õpilased jõululaadal erinevaid asju müüa. Kord osalesin jõululaadal, kui käisin algklassis, kuid nüüd tundus see mõte taas tore.

"Oleks küll. Pauline, kuidas sul küpsetamine välja tuleb?"uuris Victoria, kes istus aknalaual ja jõi kohvi.

"Üsna hästi. Emaga vahest küpsetame."

"See pole ju üldse halb mõte. Me võiks minna pärast Veronica juurde ja ennast kirja panna."arvas Hermione.

Noogutasime. Victoria, Hermione, mina, Emmelie, Amanda ja Isabel lõpetasime kaunistamisega ning läksime Vernica juurde. Panime ennast 9.detsembril toimuvale jõululaadale kirja ning kui naine oli aula üle vaadanud, läksime kõik kodude poole.

"Pauline, kas sa küüti soovid?"

Pöörasin ennast ümber ja nägin enda kõrval seismas Stefanit, käes suits, mille ta kohe maha viskas. Vaatasin abiotsivalt teiste tüdrukute poole, kuid nad ainult naeratasid minu poole. Isegi Emmelie ei jäänud minu juurde.

"Ma ei tea, Stefan. Bella ootab mind kodus."valetasin ma.

"Kuidas Bellal läheb?"küsis poiss vaikselt. Ta tuli mulle lähemale ning ma tundsin, kuidas mul pidi hing kinni jääma. Vaatasin tema rohelisi silmi, mis tekitasid samasuguseid koduseid tundeid nagu siis, kui me veel koos olime. Astusin sammukese tagasi.

"Hästi. Ta on küsinud sinu järele."vastasin ma. Ma ei teadnud, kas selle mainimine oli hea mõte, kuid tegin seda ikkagi.

Stefan naeratas. "Ma olen ka temale mõelnud. Temaga oli tore."

"Ma vist peaksin nüüd päriselt minema hakkama. Tüdrukud ootavad."

"Tundub, et nad on läinud."ütles Stefan ja muigas.

Vaatasin parklas ringi ja ma ei näinud neid enam. Tüdrukute autod olid samuti kadunud. Pagan küll. Nad tegid seda raudselt meelega.

"Ma siis jalutan kodu poole."pomisesin ma.

"Pauline, kas ma olen tõesti sinu jaoks nii vastik, et sa ei taha enam minuga ühes autos ka istuda?"

Ohkasin. "Ei ole. Lihtsalt..."

"Lihtsalt sinu usaldus minu vastu on täiesti kadunud. Kas pole nii?"

Stefani silmades ja hääles oli kurbust, mida ma polnud enne tähele pannud. Kusagil seal peitus kindlasti ka kahetsus.

"Hea küll, ma tulen sinuga. Sinu võit."

"Lõpuks ometi. Ma olen sinuga nii kaua rääkida tahtnud."

Kui olime autosse istunud, siis ei osanud kumbki meist kuidagi alustada. Lõpuks tegi seda Stefan.

"Tead, Pauline, mul on tõsiselt kahju kõige pärast, mida ma olen sulle teinud."

"Stefan..."

"Anna andeks. Ma ei tea, mida ma teha saan, et sa mulle andestaksid."

"Ausalt öeldes, mina ka ei tea, Stefan."

"Ma olen meie peale nii palju mõelnud. Kui ma öösiti magada ei saa, siis meenutan meie suudlusi. Meie kallistusi."

Kui väga ma ka ei tahtnud neid praegu meenutada, tulid siiski mälestused mu silme ette. Mu rindu lõi valus igatsuse tunne, kuid ma ei saanud lasta sel igatsuse tundel võita.

"Ma ei oska midagi öelda."sosistasin ma.

Stefan peatas auto meie maja ees. Meie sõit sai kiiremini otsa, kui ma arvasin.

"Sa ei peagi esialgu midagi ütlema. Lihtsalt tea seda, et ma kahetsen. Kahetsen, et sulle haiget tegin. Kuidas ma võisin küll nii loll olla? Ma armastan sind endiselt."

"Armumist ei oska keegi ette aimata."ütlesin ma, vaadates poisile sügavalt silma.

"Sellest lollakast mängust sündis ka midagi head."sõnas poiss vaikselt.

Turtsatasin. "Ei tea, mis küll."

"Ma sain olla sinusuguse imelise tüdrukuga koos."

Lõin pilgu maha, kuid naeratasin. Tahes tahtma ajas poisi jutt mind naeratama. Võtsin oma koti, tänasin poissi küüdi eest ja läksin tuppa, pea erinevaid mõtteid täis.