Eelmised Jõulud[Detsembri Armastus 2]

18. Päev

Teisipäeva õhtul vaatasin, kuidas ema ennast peegli ees meikis. Juba väiksena olin ema nii vaadanud iga kord, kui too ennast meikis.

"Emps, kas sa lähed isaga välja?"küsisin ma uudishimulikult.

"Jah, Adrian kutsus mu jälle välja."

"See on suurepärane!"hüüatasin ma.

"Ma tean, et te loodate, et saame isaga jälle kokku. Sa ju tead, et see ei pruugi nii minna."

"Me teame, kuid see oleks lihtsalt tore."

"Eks vaatab, mis tulevik näitab. Olge tublid lapsed, eks?"

Noogutasin. "Me saame hakkama."

"Väga hea. Tehke sööki ka soojaks kui kõht tühjaks läheb."

"Emps, sina hakka minema ja ära muretse. Ega me esimest korda üksi kodus pole."

Ema naeratas. "Sul on õigus. Adrian kindlasti ootab."

Ema kallistas mind, pani kingad jalga, võttis koti ja mantli ning läks välja. Ma tõesti lootsin, et neil tuleb uuesti midagi välja.

"Pauline, kas vaatame koos multikaid?"küsis Bella, kui juba kahekesi jäime.

"Hea küll. Mida sa vaadata tahad?"

"Näiteks käsilaste multikat."

"Hea valik."kiitsin ma tüdrukut.

Panin „Käsilased” meile mängima, kuid ühel hetkel vaatas Bella minu poole.

"Kas sina ja Stefan saate uuesti kokku?"küsis tüdruk.

"Ma ei tea, kallike. Seda näitab aeg."

"Mina tean, et Stefan armastab sind."

"Kuidas sa seda tead?"

Bella pööritas silmi. "Ma võin väike olla, aga ma pole rumal."

Naeratasin. "Selles on sul õigus."

"Mina aitasin Stefani kirja su sussi sisse toimetada."

"Ma tean. Ta rääkis mulle. Väga armas sinust."

"Ma ei saanud talle ära öelda."

"Talle ei saagi ära öelda."

"Mina ei tea armastusest palju, aga Stefan ütles mulle, et ta armastab sind."

Tundsin, kuidas süda mu sees vaikselt soojaks läks. See oli kinnitus, et ta tõesti armastab mind ja ei tahtnud mulle haiget teha.

"Öeldakse, et aeg parandab haavad ning minu haavad on paranenud."

"Kas see tähendab, et andestad talle?"küsis Bella naeratades.

"Jah, ma tõesti andestan talle."

"See on Stefani jaoks ilmselt parim jõulukink, mis ta saads võib."ütles Bella naeratades ja puges mulle kaissu.