Eelmised Jõulud[Detsembri Armastus 2]

10. Päev

"Hei, Pauline!"kuulsin ma hüüet, kui ma inglis keele klassist välja jalutasin. Nägin meie ees Camilat koos oma parima sõbranna Gabriellaga.

"Tere, Camila."vastasin ma. Tundsin endal Gabriella põrnitsevat pilku.

"Kuulsin, et keegi registreerus sind ka ballikuningannaks."

"Nii? Mina ei hooli sellest tiitlist sugugi, kui sa seda teada tahad."

"Parem oleks, sest mind ei võida sa nagunii."

"Miks sa sellest nii palju hoolid?"

"Mina olen võitja ja jään ka võitjaks."vastas tüdruk ainult ja kõndis koos Gabriellaga minema. Vaatasin tüdrukule hämmastunult järele.

"Minu jaoks oled sa ikka ballikuninganna."

Pöörasin ümber ja nägin enda ees Stefanit. Ma ei osanud poisile kuidagi vastata, kuid pidin endale tunnistama, et see kommentaar meeldis mulle.

"Nägin, et sind on ka valitud."vastasin ma hoopis poisile.

Poiss noogutas. "Imekombel jah. Tavaliselt ma sellisest asjast osa ei võta."

Muigasin. "Mina ka mitte."

"Kas sa ei tahaks enne balli minuga välja minna? Näiteks sööma või istuks lihtsalt minu pool."

"Et uuesti suhteid üles soojendada?"

"Midagi sellist jah. Mis sa mu pakkumise peale vastad?"

"Okei. Millal?"

"Näiteks täna õhtul? Kui sul muidugi juba plaane pole."

Raputasin pead. "Ei ole. Suhete üles soojendamine on isegi hea mõte."

Stefan naeratas. "Selge. Võiks siis minu poole minna ja niisama olla."

"Jah, see kõlab paremini kui väljas söömine. Saame omavahel rääkida."

"Ma tulen sulle õhtul järgi. Ma helistan sulle."

"Olgu."

Stefan noogutas ning liikusime siis kumbki oma teed.

***

Jõudsin kella kolme ajal koju, kus ootas mind täielik vaikus. Bella oli lasteaias ja ema oli taas tööl.

Läksin oma tuppa ja mõtlesin, mida Stefani juurde selga panna.

Tegin Emmeliele kiire kõne ja tüdruk soovitas mul teha naturaalse meigi ja riietuda soovitas natuke lihtsamalt, kuid samas ilusalt.

Otsisin kapist välja oma punase natuke pitsilise pluusi. Meigi osas ma palju ei lisanud. Lisasin huultele helepunast huuleläiget. Juuksed punusin ma kahte patsi. Kui olin valmis saanud, jäin ootama Stefani kõnet.

"Pauline, me oleme kodus!"

Läksin esikusse, kus ema koos Bellaga jopesid nagisse riputas. Kui ema mind nägi, jäi ta mind üllatunult vaatama.

"Lähed täna välja?"küsis ema.

"Stefan kutsus mind enda poole. Ta tahtis enne balli nagu suhteid üles soojendada."

"Sa lähed hoopis Stefaniga ballile?"

"Jah. Ma vist unustasin mainida. Harry oli sellega täiesti okei."

"Kui sa nii ütled."

"Mina tahan ka kunagi ballile minna!"hüüatas Bella.

"Muidugi lähed. Kunagi leiad sa ühe imelise kuti, kellega koos ballile minna."

Bella naeratas. "Parem oleks. Kas ma näen ka Stefanit?"

"Võimalik. Ta tuleb mulle järgi."

"Nii lahe!"

Bella kallistas mind ja tormas siis oma tuppa mängima. Järsku helises mu telefon ja ma võpatasin. Ekraanil nägin ma Stefani nime. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning võtsin kõne vastu.

"Hei. Ma nüüd tuleksin sulle järgi. Oled sa valmis?"

"Jah. Muide, Bella tahtis ka sind näha nii et ole selleks valmis."

"Eks ma siis olen. Igatahes, ma tulen sulle kohe järgi."

"Jah, ma ootan sind."

Lõpetasin kõne. Ma ei teadnud, milleks valmis olla.