Eelmised Jõulud[Detsembri Armastus 2]

14. Päev

Olime taas Bellaga isale külla tulnud. Isa tegi süüa ja mina vahepeal aitasin, kuigi isa seletas, et abi pole vaja. Ta olevat söögitegemise perfektselt ära õppinud.

"Mis ema mu kingist arvas?"küsis isa, pannes samal ajal ahjukartulid tagasi ahju.

"Ma ei näinud täpselt, mis seal oli, aga kui ma ütlesin, et see oli sinult, siis ta muutus pisut emotsioonaalseks."

Isa naeratas. "Nii et talle meeldis."

"Ta püüdis oma emotisionaalsust varjata, aga ma nägin seda ikkagi."

"See on tore, kui talle meeldis. Ma vahepeal igatsen teda."

"Kas te ei taha uuesti proovida? Võibolla löövad tunded uuesti lõkkele."

"Mina muidugi tahaks, aga ma ei tea, mis tema arvaks."

"Helista emale. See oleks nii tore teid taas koos näha. Bella oleks väga õnnelik."

"Tead, äkki ma helistangi. Sul võib õigus olla."

Naeratasin. "Mul on alati õigus, isa."

"Kas varsti saab süüa?"küsis nüüd Bella, kelle multikas oli läbi saanud.

"Kohe saab, Bells, natuke läheb veel aega."

"Ma katan laua ära."ütlesin ma.

Katsime laua ja mõne aja pärast võisime sööma hakata.

"Issi, miks sul kuuske toas pole?"küsis tüdruk.

"Arvad, et peaksin kuuse tuppa tooma?"

"Muidugi. See on jõulude ajal põhiline."

"Me ju võime pärast mu kokkupandava kuuse tuppa tuua ja koos ära ehtida. Mis sa arvad?"

"Jaa!"hüüatas Bella.

"Väga hea. Pärast nii teemegi."

Kui olime kõik söönud, läksime keldrisse ja tõime ära isa kokkupandava kuuse. Isa pani selle ise püsti ning mulle ja Bellale jäi ehtimine. Isal polnud küll väga palju ehteid, kuid puu sai siiski ilus.

"Nüüd on ju korteris kohe palju ilusam."ütles Bella rahulolevalt.

"Tänu sulle ja Paulinele."

Isa oli ka magustoitu teinud, mida hakkasimegi pärast kuuse ehtimist sööma.

"Hei, mina tulin!"kuulsime ema häält esikust. Bella jättis magustoidu pooleli ja tormas emale vastu.

"Tule vaata, me ehtisime kuuse ära!"

Ema tervitas isa naeratusega.

"Kuidas teil läks?"küsis ema isalt.

"Suurepäraselt. Kas sa magustoitu soovid?"

"Olgu. Lapsed on rääkinud, kuidas sa oled õppinud süüa tegema."

"Siis sa saad mu oskused järgi katsetada."vastas isa. Ta tõusis laua tagant püsti, et emale enda tehtud sidrunikooki serveerida.

Me ei lahkunudki kohe, kui ema oli isa tehtud koogi ära söönud. Isa tahtis emaga rääkida ja ma tõesti lootsin, wt et nad annavad teineteisele uue võimaluse. See oleks nii minu kui Bella jaoks kõige parem jõulukink.