Eelmised Jõulud[Detsembri Armastus 2]

6. Päev

Peale kooli istusin Bellaga isa juures. Isa oli endale saanud lõpuks väikse, kuid mugava korteri. Nagu isa ütles, ei olnud tal palju vaja. Peaasi et katus oli pea kohal ja toit laual.

"Isa, ma võin sind aidata."ütlesin ma, kui isa köögis toimetas. Ta oli üksi elades söögi tegemise ära õppinud.

"Pole vaja. Ma saan hakkama. Sina istu rahulikult."

"Kuidas sa siis söögitegemise ära õppisid?"uurisin ma.

"Noh, kokaraamatutest oli abi. Vahepeal käin ema juures söömas ja siis väljas ka."

"Kuidas sa hakkama saad siin?"

"Hästi. Eks vahepeal on üksik tunne, kuid ma saan hakkama."

"Issi, ära muretse. Sul oleme ju meie."sõnas Bella. Ta hoidis isa jala ümbert kinni ja vaatas talle naeratades otsa.

"Oh sind küll, kallike."ütles isa, paitades tüdruku pead.

"Millal süüa saab?"uuris Bella. Ta lasi isa jalast lahti ja istus nüüd köögilaua taga.

"Kohe saab."

"Pauline läheb see aasta talveballile ka."lausus Bella. Isa vaatas mulle imestunult otsa.

"Mis ajast sina tahad sinna ballile minna?"

"Noh, Emmelie tahtis, et ma ka tuleks ja siis ma nõustusin. Mul on paariline olemas, ära muretse."

"Ja kes su paariline on?"

"Mu sõber Harry."

"Harry... See tore poiss?"

"Jah. Harry Williams."

"Just. Kuidas mul sai ta nimi meelest ära minna?"

"See on vanusest."lausus Bella.

"Kuule sina, pane nõud lauale."ütles isa Bellale, ise samal ajal muiates.

"Hea küll."ütles tüdruk silmi pööritades.

***

Veetsime isa juures toreda õhtupooliku. Sõime õhtusööki ja isa andis meile ära mõned jõulukingid. Ta andis mulle ka väikse karbikese.

"Anna see emale edasi. Ütle, et ma mõtlen tema peale endiselt."

Noogutasin. "Kas te ei võiks emaga veel proovida?"

"Kullake, see pole nii lihtne."

"Okei, ma ei hellita mingeid lootusi."

Panime riidesse ja istusime autosse. Autos olles ma ei kuulanud, kuidas Bella jõululauludele kaasa laulis, vaid mõtlesin vanemate peale. Sain aru, et vahepeal oli neil raske ja midagi juhtus, aga kas neile ei võiks olla uut võimalust?

"Noh, kuidas läks?"küsis ema, kui koju jõudsime.

"Hästi. Isa saatis sulle midagi."

"Mulle?"küsis ema üllatunult.

"Jah. Isa andis meile osad jõulukingid ära ja saatis sulle ka midagi."

"Või nii. See oli temast küll tore."

"Ta ütles, et ta mõtleb su peale endiselt."sosistasin ma.

"Ma lähen üles."pomises ema.

Ema püüdis varjata, et ta muutus emotsionaalseks, kuid ma siiski nägin seda osa temast. Ema ei olnud isa suhtes ükskõikne. Mingi osake minust lootis siiski, et nad saavad taas kokku.