Eelmised Jõulud[Detsembri Armastus 2]

13. Päev

"Nii et sa oled justkui Stefaniga ära leppinud?"küsis Emmelie, kui olin tüdrukule vahetunnis kogu loo ära rääkinud.

"Peaaegu jah."

"Mul on teie pärast hea meel. Stefan on seekord tõesti muutunud. Ma näen seda."

"Eelmine kord nägid sa ka seda."

"Nojah, aga sa pead tunnistama, et ta tõesti üritab."

"Olgu. Ma tunnistan, et Stefan üritab."

"No näed. Nüüd võiksid sina teda välja kutsuda."

Hakkasin mõtlema, et tegelikult polnud see sugugi halb mõte. Stefaniga oli tore taas aega veeta.

"Tead, see pole sugugi halb mõte. Ma teengi seda."

Emmelie naeratas. "Küll ma olen ikka geenius."

Muigasin ja saatsin Stefanile sõnumi. Kutsusin ta taaskord uisutama, mis sest, et ma selles eriti ei hea olnud. Lõbus oli see ikkagi.

Poiss vastas paari minuti pärast mu kutsele jaatavalt. Naeratasin. Stefan kirjutas, et võtab mu ise kell kuus peale.

"Stefan oli nõus."ütlesin ma Emmeliele.

"Mida ma siis räägin? Ta on hull sinu järele."

"Ah, jäta."

***

Õhtul kell kuus oli Stefan taas mu maja ees. Ema vaatas mind kahtlustavalt, kui esikus jopet selga panin.

"Kas see on ikka hea mõte? Stefaniga uuesti suhtlema hakata."

"Emps, ta päriselt pingutab. Ta tahab, et meie vahel oleks jälle kõik korras."

"Oled sa kindel, et see üks tema mängudes jälle ei ole?"

"Seekord olen ma täiesti kindel. Eilne andis mulle kinnitust. Mina tahan ka, et meie suhted oleksid jälle korras. Ma ei taha elu aeg tema peale solvunud olla."

"Hea küll, sellest saan ma aru."

"Ära muretse. Me mõlemad tahame seda suhet parandada."

"Ma ei taha, et sa peaksid jälle tema pärast pisaraid valama."

"Usu mind, seekord nii ei lähe. Stefan on targem ja ma tean, et tal on päriselt tunded olemas."

"Kui sa nii ütled."

"Ma nüüd lähen. Stefan ootab. Kallis oled, ema."

"Sina ka, kullake."

Kuulsin, kuidas ema ohates ukse mu järel lukku pani. Teadsin, et ema on lihtsalt mures minu haiget saamise pärast. Eelmine kord ema lohutas mind ja ütles, et mu elus tuleb häid poisse ka. Kuid mu süda igatses sel ajal Stefani järele.

"Tore sind taas näha."ütles poiss mind kallistades.

"Sind samuti."

"Oled valmis selleks, et ma teen sulle uisutamises ära?"küsis poiss muiates.

"Alati valmis."vastasin ma. Istumise autosse ja sõitsime uisuplatsi poole. Seekord otsustasime vanalinnas oleva uisuplatsi kasuks.

Uisuplatsil oli päris palju rahvast, mis mind üllatas. Enamus oli seal väiksed lapsed koos oma vanematega.

"Tere. Palun kaks piletit."ütles Stefan.

"Oota, mina pidin ju enda eest maksma."ütlesin ma.

"Ei. Ma tahan sulle välja teha."

"Sa oled mulle juba nii palju välja teinud."

"Ei mingit vastu vaidlemist."

Andsin alla. Stefan maksis meie piletite eest. Õnneks uiskude eest ei pidanud eraldi maksma.

Veetsime koos ühe toreda õhtu. Suutsin mitu korda kukkuda, kuid see ei muutunud mu head tuju.

"Oh kurat."vandusin ma, kui taas kukkusin. Ma ei olnud tõesti uisutamises hea. Õnneks ei olnud ma uisuplatsil ainus, kes pidevalt kukkus

"Kardan, et su tagumik on homme päris sinine."lausus Stefan mulle kätt ulatades.

"Seda arvan minagi. Pole hullu, elan üle."

"Tahad sa äkki puhkuse teha?"

Noogutasin. "See oleks hea mõte."

Istusime pinkidele. Õues oli juba päris pime ja uisuplatsil hakkas rahvast vähemaks jääma. Lisaks minule ja Stefanile oli seal veel üks noorpaar ja üks ema oma väikse lapsega.

"Millest sa mõtled?"küsis Stefan.

"Mõtlen, et mul on hea meel, et me saame taas hästi läbi."

Stefan naeratas. Ma armastasin poisi naeratust. "Minul ka, Pauline."