Armastus

12. Kui piinlik...

On pühapäeva hommik ja mind ajas üles minu telefoni helin. Huvitav. Avasin silmad ja asetasin käe oma öökapile. Leidsin telefoni ja võtsin selle kiirelt vastu. Ma ei vaadanud isegi kes mulle helistab.

Loomulikult Amanda.

"Jaaa, kuuldel" ütlesin oma unise häälega.

"Tsauuuu!!!! Tōuse ja sära. Pane end valmis, lähme shoppama. Olen tunni aja pärast sinu juures, näeme! " hõiskas Amanda.

Ja nii see kõne lõppes. Ilmselgelt mul ei jää muud üle kui hakata sättima. Tõusin voodist üles ja suundusin alla kööki. Imeline pannkoogi lõhn vallutas kogu maja. Kui olin kööki jõudnud asusin isukalt sööma.

Pole ammu midagi Lukasest kuulnud. Nädal on möödas sellest, kui me suhtesse astusime. Hmmm... Ta läks teisipäeva varahommikul Hawaiile. Alguses ikka helistasime, kuid hetkel pole me kaks päeva rääkinud. Okei, ma ei muretse. Ta lihtsalt naudib reisi. Täiesti arusaadav ju!?

Olin oma mõtetesse täiesti süvenenud ega pannudki tähele, kui Amanda minu juurde jõudis.

"HALLOO SA POLEGI VEEL RIIDES?????" kriiskas sõbranna, suure tüdimusega.

Selle lause peale tulin oma mõtetest välja ja jooksin kiirelt üles, et riided selga panna. Võtsin kapist kiirelt teksad ja ühe tavalise valge maika. Kui olin riided ära vahetanud tormasin kiirelt alla tagasi ja sekund hiljem olime Amandaga juba kõndimas kaubanduskeskusesse.

--------

Olime päris pikalt mööda poode ringi kõndinud. Asju oli ka juba päris palju kogunenud. Otsustasime hetkeks pausi teha ja kohvikus jalga puhata.

"Apppi!!!! Emily, vaata seda kutti!! kui perfektne! Ta nii vaatab sind praegu!" lausus Amanda, kui kohvikust sisse astusime.

Vaatasin segaduses olevana seda poissi. Just hetkel, mil ma teda vaatasin, tõusis ta püsti ja hakkas meie poole kõndima.

Seeee ei ole heaaaaaa.....

Me seisime Amandaga nagu lollakad seal keset kohvikut. Jäi mulje nagu me justkui ootaks, kuni see kutt meie juurde tuleks.

Poiss aina lähenes ja lähenes...kuid kõndis meist siiski mööda. Amanda vaatas mind suure imestusega. Mina aga läksin enda tellimust esitama.

--------

"Sa ju ikka nägid kuidas ta sind vaatas, eks???" uuris Am, juues samal ajal oma pooleli olevat kohvi.

"Lõpeta ära. Sa ju tead, et mul on Luke" tähendasin tüdrukule.

"Ma tean, ma tean. Aga see kutt, damn" lausus Amanda.

See kutt oli tõesti ilus...Emily!!!! SUL ON LUKE!!

------------

Jõudsin just koju ja mind kummitab endiselt see poiss, keda kohvikus nägime. Ma ei tea miks. Mõtlesin jooksma minna, et oma pea nendest tobedatest mõtetest tühjaks saada.

Võtsin kapist oma trenni riided ja panin selga. See järel võtsin oma telefoni ja ühendasin kõrvaklappidega. Panin tossud jalga, kõrvaklapid pähe ja jooksin välja.

Võtsin oma telefoni kätte, et laul ära vahetada. Kuid täpselt sekundi pärast olin pikali maas. Avasin vaikselt oma silmad, samal ajal kätega peast kinni hoides. Terve maailm käis ringi. Nendest mõtetest hõikas mind välja kellegi tumedam hääl.

"Hallo!! Kas sa kuuled mind?" küsis poiss valjemal häälel.

Mõmisesin midagi vastuseks, kui avastasin, et jooksin otsa sellele samale poisile, keda Amandaga kohvikus nägime. Kui piinlik...

''On sul kõik hästi? Anna andeks, ma ei vaadanud üldse enda ette. Tule, ma aitan sind püsti'' lausus see poiss ja sirutas mulle käe. Hetke pärast olin jälle oma jalgadel.

''Jah, mul on kõik korras. Ma arvan, vist.. ja see oli tegelikult minu süü. Vabandust!'' ütlesin ja peitsin õrnalt kätega oma nägu. Mul pole varem veel nii piinlik olnud, ausalt.

''Pole hullu. Ma olen Jason. Kui ma ei eksi, siis nägin sind ennem seal nurgapealses kohvikus?'' küsis ja naeratas ta mulle soojalt.

''Emily. Jah, võis olla küll,'' punastasin natuke.

Jessus, kui kuum ta on!!! okei, lõpeta Em.

"On sul aega äkki ühe kohvi jaoks?'' küsis Jason, mille peale ma noogutasin.