Armastus

44. Jason

Ma ei jõudnud väga oma silmigi lahti teha, kui mu telefon juba helises. Silmad kinni võtsin kapilt oma telefoni ja panin kõrva äärde.

''Mmmh?'' mõmisesin uniselt ja magasin vaikselt edasi.

''Magad v? Em, tule siia. Austini juurde. Amanda ja Jax on ka siin ja. Lukas ja Jack tulevad ka, palusin neil sind peale võtta. Nad on kohe sinu juures. Pane valmis'' jutustas Hanna ja lõpetas kohe peale seda kõne ära. 

Avasin vaikselt silmad ja vaatasin kella. 12 läbi. Kargasin püsti ja hakkasin tegutsema.

Kohe kui olin end korda teinud ja normaalsed riided selga pannud, kuulsin maja ees auto signaali. Nad on siin. 

''Emmiiii, sinu juurde tuldi'' karjus altkorruselt Betty nii kuis jaksas. 

''Betty rahu nüüd'' kuulsin oma ema häält.

''Juba tuleeeeen'' hõikasin vastu ja jooksin kiirelt alla.

''Kuhu sa lähed?'' küsis mu uudishimulik väike õde.

''Austini juurde. Hanna ja Amanda ja teised on seal juba'' seletasin ja panin tenniseid jalga.

''Me lähme isaga täna New Yorki, mäletad eks?'' tuletas mu ema mulle meelde.

''Ja mina lähen vanaema juurde'' ütles vinguva häälega Betty kõrvale.

''Jep, mäletan. Ilusat reisi. Sulle ka Betty. Näeme'' kallistasin oma ema ja õde ja tormasinuksest välja. 

---------------------

Jõudsime just Martinsonide maja juurde ja astusime parasjagu uksest sisse. Kohe kui sisse asutsime tormas Hanna minu juurde.

''Tsauki, mäletad me rääkisime eile natuke Jasonist? Et sul on palju küsimusi. Ja et sa ei tea mida sa teeksid kui teda näeksid, või mida sa talle ütleksid...'' sosistas Hanna mulle vaikselt.

''Eee kuhu sa selle jutuga jõuda tahad?'' olin päris segaduses.

''Noh sinna et, eeeeee sul on nüüd nagu see võimalus..'' ütles tüdruk ja suunas pilgu Jasoni peale. Järgnesin Hanna pilgule ja nägingi Jasonit sealsamas. Seismas. Mitte midagi tehes.

''Hanna?????'' sain pahaseks, kuid tüdruk juba kadus hetkega. Samuti olid ka Jack ja Lukas kadunud. Mis toimub?

''Emily, räägime'' pakkus Jason välja ja kõndis mulle lähemale. See tundus mõistlik mõte niiet nõustusin. Kõndisime kööki ja istusime. 

''Anna mulle andeks, Emily. Mulle ei ole seletust oma käitumisele, kuid tea et ma kahetsen seda. Ma pole kunagi sind kaotada tahtnud ausalt.'' rääkis poiss ja vaatas mind oma tõsise pilguga.

''Jason, ma ei saa ju kindel olla, et sa seda uuesti ei tee. Ma ei taha jälle haiget saada. Sa ikka saad aru ka mis sa tegid eks?'' muutusin pahuraks, sest tegelikult ma ju ei teagi mida muud öelda.

''Jah, ma saan aru. Mina ka ei suudaks nii lihtsalt andestada, kui sina mind petaks. Aga ausalt, ma olin ainete mõju all, seal oli lihtsalt see tüdruk täpselt sinumoodi. Ma arvasin, et see oled sina. Ja seal öeldigi, et oled. Ma vannun, et ma ei teeks muidu iial midagi sellist sulle'' lubas ta mulle käsi südamel.

Vajusin hetkeks mõttesse ja mudisin oma käsi närviliselt. Ma ei tea mis teha. Ma ju tahan temaga koos olla, kuid ma ei taha haiget saada jälle. Samas ma ju igatsesin teda ka. Aga teises mõttes ei saa ma ju ühe südamelt tulnud jutu peale kohe andeks anda.

''Emmy?'' hõikas ta mind järsku mu mõttemullist välja. 

''Ma igatsesin seda, kuidas sa mulle 'Emmy' ütled.'' Jason naeratas ja ma kallistasin teda kõvasti. Seejärel tegi ta mulle ühe musi pealaele. Ma igatsesin seda ju tegelikult nii väga.

-----------------