Armastus

42. Kordus

''On teil kõik hästi? Kuna te tagasi tulete?'' kõlas küsimus mu telefonist.

''Jaa ema, kõik on hästi. Ma ei tea kuna me tuleme, siin on fun'' naersin ja istusin Justini maja ees trepil.

''Tervita siis Hannat ja Amandat minu poolt ja teisi ka. Justinit ka kindlasti eks.'' naeris mu ema samuti.

''Jaaa ikka. Sina tervita isa ja Bettyt minu poolt palun'' naljatasin.

''Betty tahabki sulle ka midagi öelda, ma annan talle.'' ütles ema ja juba kuulsin Betty häält.

''Emmiiii, palun palun ütle Hannale ja Amandale tsau minu poolt ja, ja kas ma võin sinu toas olla?'' küsis arglikult mu seitsme aastane õde.

''Tuba sassi ei aja, siis võid'' kinnitasin.

''Ära muretse ta ei aja su tuba sassi'' ütles järsku mu ema. Ma vist olin järsku kõlaril.

''Jah okei. Aga ma pean lõpetama, näeme. Tsau'' ütlesin kiirelt, kui märkasin, et ma ei ole enam üksi ja lõpetasi kõne.

''Jah Chuck, mis on? Jälitad mind või?'' pöörasin pilgu oma kõrval istuvale poisile ja märkasin ta kahtlast muiet.

''Sind jälitan ma alati'' muigas ta ja ma müksasin teda.

''Mhh lõpeta. See mis eile öösel juhtus jääb meie vahele eks. Keegi ei tohi teada, et---''

''Keegi ei tohi teada mida?'' küsis järsku meie seljatagant Amanda. Fuck!

''Et ee, et--'' kokutasin teatmatuses mida öelda.

''Et Emilyle meeldib üks kutt'' lõpetas Chuck mu lause ja pilgutas mulle silma. Ta just ei teinud seda.

''Em, kes misasja? Räägi välja'' lõi Amanda kohe särama ja istus meie juurde.

''Ma jätan teid omavahele'' ütles Chuck ja lahkus.

--------------------------

Õhtu tuli nii kiiresti, et me vaevu märkasime. Istusime elutoas ja vaatasime suvalist filmi. Tõusin püsti ja kõndisin vetsu. Järsku märkasin köögis telefoniga rääkivat Lukast.

''Jason, Em on edasi liikunud. Ära jama'' kuulsin Lukase häält.

......

''Cmon mees, sa tulid eile täiesti segi peaga siia ja mitte üksi. Arvad sa tõesti, et ta tahab sinuga peale seda rääkida?'' oli Lukas vihasem.

......

''Sa oled Darbys? Uskumatu. Okei, kus sa oled? Ma tulen kohe sinna, siis räägime'' kinnitas ta ja hakkas minu poole pöörama. Jõudsin viimasel hetkel vetsu kaduda, enne kui Lukas mind näinud oleks.

See oli imelik. Oota ja mida mõtles Lukas selle all, et olen edasi liikunud. Ei ole ju võimalik, et ta teab minu ja Chucki kohta. Oh appi.

------------

Paar tundi hiljem olid mõned Justini sõbrad liitunud ja meid oli rohkem kui hommikul. Õnneks vähem kui eile peol. Nüüd olid kõik niisama, nautisid jooke, muusikat ja seltskonda. 

Ma olin nii väsinud, et ainuke mõte oli voodisse minna. Otsustasin minna sinna tuppa, kus täna hommikul ärkasin. Teades, et nii või naa seal kedagi ju pole.

Avasin toa ukse ja vaatepilt oli just see mida lootnud olin. Tühjus. Panin ukse kinni ja laskusin voodile. Ma ei jõudnud isegi riideid vahetada. Lihtsalt vajusin linade vahele. 

Magama ma siiski ei suutnud jääda. Mõte minust ja Chuckist kummitas mind ikka veel. Uskumatu. Ma loodan, et ma teda enam ei näe. Noh koju tagasi minnes ei näe nii kui nii.

Tõusin püsti ja võtsin seljast oma kleidi. Panin selga oma öösärgi ja seisin peegli ees. Lihtsalt liigutamata. 

''See on täpselt see vaatepilt, mida ma siit leida lootsin'' kuulsin Chucki muigavat häält seljatagant. Pöörasin ümber ja seal ta seisis. Chuck.

''Sul lihtsalt vedas praegu'' pilgutasin talle silma ja naersin.

''Ma usun, et veab teinekordki'' astus ta mulle lähemale ja pani oma käed mu puusadele. Ma ei osanud midagi öelda. Ma teadsin, et oleks vale teda suudelda antud hetkel, kuid tegin seda ikkagi.

Meie silmside oli kindel ja ma suudlesin teda. Ainult korraks. Meelega. Ma eemaldusin temast, kuid ta tõmbas mu koheselt tagasi suudlusesse. Seekord oli see kirglikum ja tugevam. Näljasem. 

Ta käed olid järsku mu seljal ja ta avas mu öösärgi luku. Mu öösärk kukkus hetkega alla ja ma eemaldasin temalt ta särgi.

--------------------