Armastus

28. Darbys

Hetkel olen ma Darbys. Just astusin bussilt maha ja ma ei kujuta ettegi kuhu ma minema peaksin. Ma sain Austinilt nende tädi aadressi ja kõnnin sinna. See on lähedal.

Ainuke mõte mu peas on kiirelt Jason leida.

Me läksime tülli. Õigemini ma ju karjusin ta peale nagu segane. Põhjuseta. Ta sõitis Darbysse peale seda. Sellest on 3 päeva. 

Ma tõesti ei tea miks ma siia tulin aga ma tulin.

Jõudsin selle maja ette, kus Jason olema peaks. Tema auto on siin. Jesss.

Läksin ukseni. Tõmbasin hetke hinge ja koputasin. Koputasin veel paar korda, sest keegi ei vastanud.

Järsku tehti uks lahti ja ma nägin ühte tumedapäist tüdrukut ratastooliga enda ees. See on Rebeca. 

Miks mul alati nii juhtub?

''Eeee tere, kas Jason Martinson on kuskil siin?'' üritasin võimalikult tundmatuks jääda.

''Jaaaa, ükshetk. Jasoooon, sulle.'' hõikas rõõmsameelne tüdruk.

Tüdruk keeras oma ratastooli ümber ja lükkas end minust eemale, tagasi tuppa. Ukse jättis ta natuke lahti, hetkeks kui Jason tuleb.

Ma muutusin närviliseks, kui kuulsin lähenevaid samme. Seal ta oli. Jason Martinson.

''Emily. Mida sa teeed siin?'' oli poiss ehmunud näoga. Ta astus minu juurde välja ja pani ukse enda järel kinni.

''Me peame rääkima Jason. Ma ei oleks tulnud, aga ma ei jõudnud sind tagasi Philadelphiasse oodata'' kurtsin.

''Oota. Jah. Mitte siin. Rebeca. Eeee, mine kõnni siit parki. Rebeca läheb varsti koju. Tulen sulle sinna järgi'' ütles ta konkreetselt ja tõsiselt.

 Kui ta oma lause lõpetas pöörasin ennast ümber ja läksin ära. Miks ta nii imelikult käitub? 

Kõndisin paar maja edasi olevasse parki. Istusin pingile ja ootasin. Ja ootasin. 

Ja lõpuks nägin ma teda tulemas. Poisil oli naeratus näol ja samm seatud minu poole. Tegemist oli üldse teise Jasoniga, kui enne. Mis toimub?

Ta tuli minuni ja ta naeratus kadus. Ta oli nii tõsine. Appi appi.

''Emily, ma tõesti ei mõista miks--'' hakkas ta rääkima, kuid läksin ja kallistasin teda.

Ta kallistas mind koheselt vastu. Ma teadsin.

''Jason, anna andeks kõige pärast. Eriti Lukasega puudutavate teemade pärast. Ma lihtsalt olin endast väljas tollel päeval. Anna andeks'' eemaldusin kallistusest ja vabandasin.

Ta eemaldus samuti kallistusest ja jäi mind vaatama. Ta lükkas mu juuksesalgu mu kõrva taha ja suudles mind. Suudlesin teda vastu loomulikult.

''Sa oled täiesti hullumeelne, et siia tulid'' naeris poiss ja hoidis mu peast kinni.

''Sa ei kujuta ettegi'' naersin Jasonile.

Ta on niii armas.

--------------

Me jäime parki istuma ja rääkima pikalt. Mind painas ikka mõte, et miks ta ennem nii veider oli. Otsustasin oma küsimusele vastuse saada.

''Kui ma tulin ja me uksel kohtusime, miks sa nii tõsine olid? Miks sa selline olid nagu sa olid?'' küsisin.

''Rebeca oli seal. Ma tean teda, ta tavaliselt jääb aknale vaatama. Ta tegi seda ka täna.'' rääkis ta.

''Aga ta teab, et teil pole midagi eks?'' küsisin veel. Jason vaikis minuti.

''Jah. Tegelikult on tal vist endal ka keegi. Ma ei tea kes, kuid ta on vahel maininud.'' naeris Jason.

''Kui ma aus olen, siis plaanisin täna tagasi koju sõita, oleks sa vaid natuke rohkem oodanud'' naeris ta uuesti.

''Jobu'' müksasin teda ja naersin.

''Tule, ma lähen panen asjad kokku ja lähme tagasi Philadelphiasse'' tõusis ta püsti ja ootas, et ma püsti tõuseks.

-----------