26. Austin saab teada

946 68 3
                                    

Tõusin voodist ja läksin vetsu. Kell oli selleks hetkeks 3.37 öösel. Kõik magasid Martinsonide majas, vähemalt nii ma arvasin. Kui vetsus ära käisin ja taas külaliste tuppa minema hakkasin kuulsin kellegi samme. 

Ma seiskusin hetkega ja vaatasin pimeduse poole, kust sammud tulid. Nägin musta kuju ja üritasin aru saada kellega on tegu. 

''Emily? Oled see sina? Mis sa teed siin?'' küsis poiss ja oli juba minu ees.

''Aaa eee, tsau Austin. Ma käisin vetsus'' vastasin Aussile, kelle segaduses nägu ainult rohkem segasemaks muutus.

''Ei, ma ei-'' hakkas ta rääkima.

''Okei, ma lähen magama tagasi. Tsau'' hõikasin kiirelt ja jätsin ta sinna üksinda.

Kui külalistetuppa jõudsin ja ukse kinni pannud olin lasin kõik õhu välja, mida kinni hoidsin. Austini otsa küll hea koperdada ei olnud. Mis mõte tal küll on nüüd. Kell 3 öösel näeb ta oma majas Emily Parkerit(oma parima semu tüdruksõpra), kes kannab öösärgina Jasoni pluusi...

Viskasin selle mõtte kiiresti peast ja läksin voodisse.

----------

Hommikul ärkasin selle peale, et kuulsin kedagi allkorrusel rääkimas. Hiilisin vaikselt oma toast välja ja jäin enne treppi seisma. Taipasin, et hääled tulevad köögist ja need kuuluvad loomulikult Austinile ja Jasonile. Otsustasin kuulama jääda.

"Jason, ära väldi mind. Miks Emily siin on? Sa ju ikka tead, et ta on Lukase tüdruksõber??'' tõstis Austin natuke häält, kuid rahunes hetkega.

''Auss, rahu. Meil ei ole Emilyga midagi. Ta tuli meie ukse taha eile õhtul ja ma lubasin tal külalistetoas magada. See on kõik'' rääkis Jason. 

''Miks ta siia tuli? Miks mitte Lukas? Miks just sina?'' küsis Austin muudkui rohkem küsimusi. 

Raputasin pead. Oh Austin, kui sa vaid teaks..

''Ma ei saa sulle öelda, Austin'' ütles Jason oma vennale.

Jumal tänatud!

''Camoon, Jason. Räägi välja. Miks just sina? Mis toimub?'' küsis Austin ikka edasi.

''Lõpeta. Ma tõesti ei saa sulle öelda. Anna andeks, vend'' vabandas Jason.

''Okei. Ma küsin temalt ise.'' ütles Austin surmkindlalt ja hakkas trepi poole liikuma.

Jooksin kiirelt külalistetuppa ja panin oma riided selga. Seejärel hakkasin oma juukseid patsi panema, kui kuulsin koputust. 

''Hei, Em. Oled sa üleval? Mul on paar küsimust. Võin ma sisse tulla?'' koputas poiss. Milline viisakus, hmm.

''Jaa, üleval. Tule sisse'' hõikasin ja vaatasin ukse poole.

Austin sisenes ja istus voodile. Ma istusin toas olevale toolile ja olin tema küsimusteks valmis.

''Niisiis, ma tahtsin küsida, et miks sa siin oled? Sa tead, et mind huvitab. Sa ei vastanud mulle öösel.'' küsis ta ja jäi mu vastust ootama.

''Noh ee-'' hakkasin rääkima, kuid ta katkestas mind.

''Miks just Jason? Miks mitte Lukas? Kui sul mingi mure oli eile õhtul, miks sa Lukase juurde ei läinud? Mul on lihtsalt nii palju küsimusi, anna andeks.'' naeratas poiss ja vaatas mind vastuseid ootavalt.

''Okei, Austin. Ma ju tean, et saan sulle kõigest rääkida. Siin pole vist midagi rääkida.'' ütlesin poisile ja hakkasin oma telefonist Hanna sõnumit otsima.

''Oota, Emily. Räägi minuga palun'' oli Austin nagu väike poiss. 

Ulatasin talle oma telefoni, kus oli see pilt ja hakkasin rääkima.

''See pole esimene kord, Aus. Sinu sünnipäeval juhtus ka peaaegu nii. Ja siis veel paar korda. Ma ei taha olla sellise inimesega koos, kes mulle haiget teeb. Ta on mulle terve hommiku helistanud ja sõnumeid saatnud. Ma ei taha temaga praegu rääkida. 

Ma teadsin, et ta võib minu juurde tulla, kui koju jään. Tulin siia, sest teadsin et Jason saab mind aidata.'' rääkisin Austinile ja ta ei osanud midagi öelda.

''Emily, kui aus olla siis jah ta on selline. Eriti viimasel ajal. Peale minu sünnipäeva. Kuid tean ka, et sa ei ole tema jaoks tühi koht. Ta ei ole sinuga just aus olnud. Anna andeks, ma ei saa oma parimat sõpra reeta, sa tead seda.'' ütles Austin ja tõusis püsti. Ta kallistas mind.

''Kõik saab korda Em. Sul olen mina ja sul on Jason. Sa võid meie juures olla, kaua iganes. Sa tead seda'' ütles poiss ja eemaldus kallistusest.

''Aitäh sulle Austin. Aitäh, et sa mind mõistad'' ütlesin ja naeratasin talle.

''Tule nüüd. Lähme sööma, tegin pannkooke. Saladuskatte all võin öelda, et sa oled esimene inimene, kes minu tehtud pannkooke saab, peale Jasoni muidugi'' sosistas ta vaikselt ja naeris.

--------------------

ArmastusWhere stories live. Discover now