Armastus

13. Vaiki, Em

  Jõudsin just koju, kui juba helises mu telefon. See oli Lukas. Vajutasin kõne kinni. Ma tõesti ei ole võimeline temaga hetkel rääkima. Oh... Kohvikus koos Jasoniga oli nii imeline. Kõik justkui ununes. Kõik. Olime ainult mina ja Jason.

Nende mõtetega läksin enda tuppa ja vajusin voodisse. Mu peas keerlesid endiselt mõtted Jasonist. Appi, ma ei suuda. Ta silmad on nii ilusad ja juuksed veel ilusamad. Ning ta ise on nagu aaaaaah, imeline.

Mu mõtted Jasonist lõhkus ära uksekell. Jooksin kiirelt alla. Avasin ukse ja seal seisis ei keegi muu, kui Lukas.

Kurat...

''Tsau kaunitar, miks sa mu kõnedele vastanud ei ole?'' küsis poiss, samal ajal mind kallistama tulles.

''Tsaukiii, eeee mul oli tegemist. Anna andeks..'' kallistasin teda vastu, ning liikusin elutoa poole, tema minu järel.

Ma ei saa ju talle Jasonist rääkida. Ei. Meil tegelikult ju polegi midagi Jasoniga. Jep. Vaiki, Em.

--------------------

Lebotasime diivanil ja vaatasime filmi, kui järsku mu telefon piiksus. Mulle tuli sõnum. Võtsin kiirelt telefoni enda kätte ja eemaldusin Lukasest. Tõusin püsti, kõndisin kööki ja avasin oma sõnumi.

Jason:

Hei Emily, on sul tänaseks plaanid tehtud? Kui ei, siis mõtlesin su kinno viia. Anna teada :)                     - Jason

Naeratasin selle sõnumi peale. Loomulikult tahan ma kinno minna ja eriti veel Jasoniga, aga Lukas...

Sellegipoolest vastasin nõustuvalt ja panin kiirelt oma telefoni taskusse. Pöörasin ennast ümber, kui järsku oli minu ees Lukas.

''Ma mõtlesin, et võiks täna kinno minna'' ütles poiss.

''Täna pigem mitte, ma pean ema aitama. Anna andeks. Homme äkki?'' pakkusin kutile, lootes et ta nõustub.

Ta noogutas. jesss...

--------------------------

10 minuti pärast peaks Jason jõudma ja ma tunnen ennast super halvasti, et ma lähen. Veel halvemini sellepärast, et ma Lukasele valetasin.

Järjekordselt katkestas mu mõtteid uksekell. See peab olema Jason.

Avasin ukse ja seal ta seisis. Jason, ja mitte üksi..roosidega. Vau.

Võtsin roosid ja viisin kiirelt kööki. Peale seda läksime autosse ja sõitsime kino poole.

---------------

Film sai läbi ja olime taaskord autos. Kuid me ei sõitnud koju. Huvitav...

''Kuhu me lähme?'' naeratasin ja küsisin poisilt.

''Ma viin su oma lemmikusse kohta. Seal on imeilus. Eriti õhtuti'' pilgutas Jason mulle silma. Nii armas.

''Jään ootama'' ütlesin vaikselt ja sasisin oma juukseid hetkeks.

Paari minuti pärast olime jõudnud sihtkohta. See oli tõesti ilus. Imeline vaade linnale mäenõlvalt. Me istusime pingil ja rääkisime juttu. Mul oli tunne nagu ma teaksin Jasonit terve elu. Temaga on nii turvaline. Oeh.

''Mu isa tõi mu ema siia ja palus siin tema kätt. Mu vanemad on mind ja mu venda siia toonud sellest hetkest kui ma mäletan. Alati sel kuupäeval, kui nad kihlusid. Mulle meeldib siin käia alati kui ma vajan üksi olemist. Olen alati mõelnud, et toon siia kunagi kellegi erilise. Ma tundsin, et pean su siia tooma. Sina oledki minu jaoks eriline, Emmy.'' jutustas poiss, vaadates mulle sügavalt silma.

''Mul pole sõnu. Siin on imeline, Jason. Ja lisaks, mitte keegi pole mulle kunagi Emmy öelnud. See on armas'' naeratasin poisile soojalt.

''Sina oled armas'' meelitas ta. Ma punastasin. See kõik on nagu filmis. Nii ilus!

Vaikisin ja panin pea tema õlale, ta pani oma käe ümber minu. Justkui kindlustades, et mind keegi ära ei röövi.

See kõik oli liiga ilus, et tõsi olla.