Miks mitte keegi ei räägi tõde

3. osa

Uks läheb lahti ja sisse jookseb Dobias. "Mis juhtus miks sa nutad?"küsib ta ja võtab mu embusse. "Selle pildi pärast,"vastan ma. "Mis selle pildiga on?"küsib ta ja võtab pildi kätte. "Paremal olen mina. Vaskul pool on mu parim sõber Kelli. Selle pildi peal oleme me 13-aastased,"räägin ma. "Aga miks sa nutad? Mine külla talle siis,"vastab ta. "Kuna ta on surnud. Minu pärast. Me sõitsime koos ruladega ja siis sain ma autolt löögi ja ma jäin koomase. Tal oli vähk ja ta lõpetas selle ravi minu pärast ja nüüd pean elama teadmisega, et teda pole ja ta vanemad ei luba enam isegi mitte neil läheneda,"räägin ma Dobiasele.

*mõned tunnid hiljem*

Seisame ta haua ees. Panen sinna küünla ja lilled. Mul lähevad jalad alt ja Dobias püiab mu kinni. "Lähme koju,"ütleb Artur.

*kodus*

"Ma tahan süüa!"karjub Roobert tuppa astudes. "Roobert, ole vait!"karjub Artur. "Me pole lõunat saanud ja siis sa sunnid mind vaikima,"ütleb Roobert. "Ole vait sa näed, et Mariete on halb olla,"ütleb Artur. "Ma tahan magama minna,"ütlen ma. Lähen üles ja viskan voodile pikali ja uinun.

Dobiase vaatenurk

"Miks sa teiste tuju rikud?"küsin ma. "Tra ma ei käskinud tal seda kasti avada,"vastab Roobert. "Tule lähme pildistama,"ütleb Artur. Nooguta ja haaran kaamera.

"Kas sulle meeldib mu õde?"küsib Artur. "Miks küsid?"küsin ma. Sätin kaameras valgustust ja hakkan pilte tegema. "Ma aitan sind,"ütleb Artur. "Kuidas?"küsin ma. "Sa pead seda talle ütlema,"ütleb ta. Mõne tunni aja pärast lähme Arturi majja tagasi.

Mariete vaatenurk

Ärkasin üles alles õhtul. Vahel on hea lihtsalt vedeleda ja magasta. "Oi sa ärkasid," ütleb Dobias. "Jah natuge aeg tagasi," vastan ma. "Kuidas sa ennast tunned?"küsib Dobias. "Palju paremini,"vastan ma. "Tead ma olin väga mures, kui sa nagu musta augu langesid. Ma hoolin sust,"räägib Dobias. Kui ta teaks seda siis ta meeldib mulle väga aga ma ei julge seda talle tunnistada. Äkki pole tunded vastastiku. Kunagi ei tea. "Kukku!"karjub Dobias. "Kas sa üldse kuulad mind?"küsib ta. Pagan mida ma nüüd vastan aaa.. ma mõtlesin sinust. Ta hakkab naerma. Kas ma ütlesin seda kõvasti välja? "Sa ei kuula mind,"ütleb Dobias. Ma naeratan talle õrnalt. "Räägime homme edasi. Ma tahaks magama minna. Hea tööd!"ütleb Dobias. "Hea tööd!"ütlen ma vastu.

*unenägu*

Seisan seal sama maantee ääres kus mu sõber suri. Me jõuame maanteeni. Ja siis tuleb auto. "Eiiiiiiiii!"karjun ma.

Ärkan Dobiase kaisus. "Sa karjusid,"ütleb ta. "Ära lase must lahti,"ütlen ma talle. "Ära sellepärast muretse,"ütleb ta vastu. Ta võtab must tugevamini kinni. Ma jään ta süles magama.

*hommikul*

Ärkan Dobiase kõrval. Dobias on üleval seda on ta hingamises ja rabelemisest aru saada. "Aitäh!"ütlen talle. Ta hakkab naerma. "Mida naerad?"küsin ma keerates näoga ta poole. "Ma naeran seda, et sa eile juba ütlesid seda,"ütleb ta. Punastan. "Oli eile liiga väsinud, et aru saad mida ajasin,"ütlesin ma mõeldes mida ma veel ajada võisin. "Sa siis ei armasta kedagi?"küsib ta. "Kas ma ütlesin ta nime ka?"küsin ma. "Jep!"ütleb ta. "Mis ta nimi oli?"küsin ma ehmunult ja närviliselt. "Dobias,"ütleb ta. "See on tõsi, et ta meeldib mulle,"tunnistan ma üles. ta naeran ja suudleb mind. Ta tõuseb püsti ja läheb alla.

"Hommik õeke!"hüüab Artur mu tuppa tulles. "Hommik!"hüüan vastu. "Noh sina ja Dobias olete paar jah?"küsib vend. "Jah!"vastan ma

_____________________________

Hai! See on uus osa sorry et nii lühike.