Miks mitte keegi ei räägi tõde

27. Osa

10. Detsember, laupäev

Oi jah! Täna olme lihtsalt kodus ja tee midagi. Meile mõlemale meeldib laiklemine. "Kallis, kas vaatasid juba mida sulle päkapikk tõi?" küsib Dobias. ta mngib mulle päkapiku ja mina talle. "Ei aga äkki vaatame koos mida meile toodi?" vastan talle. Lähme koos sussite juurde. "Mina vaatan esimesena," käitun nagu väike laps. "No tee," hakkas Dobias naerma. Päkapikk tõi mulle täna dressipluusi. kuhu oli kirjutatud qunne. Appi kui armas see on. "See on minu lemmik dresikas," kilkan ma nagu väike laps. Nüüd vaatab Dobias mis päkapik talle tõi. See oli ka tressipluus kuhu oli kirjutatudselja taha king. Panime need selga ja tegime pilti.

Mariete17

Meil käsid päkkapikud ja tõid sellised vahvad dressipluusid❤️
Tag: dobias19
Like by: liisu15 and 2865 others
Comments
Liisu15: Ma tahaks ka selliseid päkapikke
Loore.baby: Appi kui armas
Abby17: Imeline paar

Mulle meeldib, et palju toetavad meid. Ma armastan teda väga. "Kallis jõulud on imilise ja need on meie esimesed jõulud koos. On mul õigus?" räägib Dobias. Noogutan vastuseks. Meie esimesed jõulud perega.MIna, Dobias ja Mõmmi olme hetkel üks pere. "Keda sina tahaksid kas tüdrukut või poisi?" küsib Dobias. "Hmmm...... Minul vahet pole. Tähtis, et ta terve," vastan talle. "Jah, sul on õigus. Tähtis, et ta terve," Kortab ta mu öeldud. Ajame ennast voodist välja. Panen jalga mustad retuusid ja jätan sellga selle sama dressipluusi. Lähen alla ja panen endale joke, saapad,kindad,mütsi ja salli. "Mõmmi!" karjun ma. "Sööb!" karjub Dobias vastu. Kohe varsti jookseb Mõmmi välja ja ma panen talle traksid ja me lähme jalutama.

Jalutame mööda kõnniteed kuniks meist kõnnib mööda Lime. "Tsau!" ütlen talle rõõmsalt. "Tsau!" sullegi ütleb ta vastu. Teeme kalli. "Kas sul on uus lõhn?" küsin ma. "Jah! Kas ei meeldi?" küsib ta hämingus olles. "Ei meeldib küll," ütlen ma talle ruttu selgituseks. "Aga kuidas läinud on?" küsin veel. "Kuul ega väga hästi ei lähe küll," ütleb ta. "Kuidas?" küsin ma. "Lähme äkki seda sinna parki arutama?" pakub ta välja. Noogutan ja me liigume parki. Vaan et pargis ei ole eriti inimesi ja lasen Mõmmi lahti. "Ta on nii rõõmus," ütleb Lime. "Seda ta on," ütlen ma. "Ta aitas Dobiast ja mind Molly surmast üle saada," ütlen ma. Lime vaatab mind veidra näoga. "Mida Molly on surnud w?" on ta ehmunud. "Sa ei teadnudgi w?" olin ma üllatunud. "EI!" on ta vihane. "Mulle ei räägita sellest ajast pooli asju, kui Dobias sai teada, et mul on tunded su vastu," räägib ta. "Miks?" olen ma šokis. "dobias arvab, et sebin su ära," seltab ta. MA poleks Dobiast kunagi midagi sellist arvanud. "Ja seepärast läheb halvasti?" küsin ma. "Jah ja ei. Ma saan vi-olla isaks. Ma vist tegin purjus peaga Dobiase õele lapse," räägib ta. "Kaas vist või tegidki?" muutusin ma juba pahaseks. "Ma ei tea. Ma pole ühendust võtnud," ütleb ta. "No siis ma ei imesta, et Dobias su peale pahane on. Ta arvab, et sa hiilid kohustusest mööda. Ma soovitan ühendust võtta," räägin ma. "Tänud! Ma ei tea mis ma ilma sinuta teeks," ütleb ta. "Pole tänu väärt," ütlen ma ja me kallistame. "Mõmmi!" hüüan ma. Mõmmi jookseb meie juurde ja ma panen ta keti ja jalutame tagasi koju. Liem saadab meid pool maad. "TSau!" ütleb ta. "Tsau!" ütlen ka ja me kallistame. Lähme siis üksteisest lahku ja ma jõuan varsti koju.