Miks mitte keegi ei räägi tõde

35.osa

Dobiase vaatenurk

Üks hetk nägin ma teda õnelikuna teine hetk näen ma teda voodis külge aheldatud aparaadid, mis hoiavad teda elus. Mida talle siis Heleri nii hirmsat tegi. Nädal aega. Ja nüüd on ta jalgadeta hull. "Mariete, saa terveks. Seda lihtne öelda aga raske teha," räägin ma taga. Lahkun haiglast kuna mul pole seal enam midagi teha. Mitte midagi.

*Kodus*

"Häid jõule!" hüüan ma üle maja. Helistan emale.

*Kõne*

Ema: Ja

Mina: Tsau! Häid jõule sulle!

Ema: Tsau! Häid jõule! Miks kurub toon?

Mina: Sa ei andesta mulle seda, kui ütlen.

Ema: Millega sa nüüd hakkama said?

Mina: Ma leppisin Marietega ära ja me alustasime algusest.

Ema: Ta on tulbili.

Mina: Ta on halvatud ja nüüd ka koomas.

Ema: Mis juhtus?

Mina: Ta on halvatu kuna sattus autoavariise, mille mina korraldasin. Sõitsin talle ja ühele sõbrale tagant siss. Ta sõber murdis käeluu, Mariete jäi allapoole vööd halvatuks ja Mõmmi sai trauma. Kui koju sain hakkas Noora-Emili sünnitama ja ma läksin taas haiglasse. Noora-Emilia sünnitas poja Armandi. Kui ma üritasin siis selle aja kulutada, et Marietega ära leppida oli ta nõus ja ta kutsus mind enda teraapiasse. Nii siis me hakkasime teraapias käima. Kui ta koju sai läks ta isa Ranari juurde kust talle kohe Heleri peapesu tegi. Ranar hülgas kõik oma kolm last Arturi, Rooberti ja Mariete. Kõige valusamini elas selle üle Mariete.

Ema: Isver küll. Kuidas plikaga on?

Mina: Tal on psüühika paigast aga muidu kõik korras. Aeg parandab armid.

Ema: Millal ma lapselast näen?

Mina: Kunagi. Kui ma lapse saan.

Ema: Sul on ju?

Mina: Ei võta teda kui oma.

Ema: Ise tead aga tsau hetkel!

Mina: Tsua!

Paneb kõne ära ja hakkan tööasju tegema, et mõtet eemale saada. Olen jätnud hetkel selle kõrvale. Raske on tööse süveneda kui tead, et su armastus pole su kõrval. Võtan arvuti ja pallin asjad kokku ja lähen haiglasse. Ma pean ta kõrval olema. Ma pean.

*Haiglas*

"Palun Doktor Remec ilmuda palatisse 213," öeldakse mikrofonis. See om Mariete paat. Jooksen sinna. Sael sehkeldab palju inimesi. "Kas kõik korras?" küsin ma. "Ei! Mariete Cello ärkas üles, külgi oleks pidanud magama veel," ütleb arst. "Ma lähen tema juurde!" ütlen ma ja kiirustan tema juurde. Avan ukse ja näen kuidas Mariete voodil istub. "Dobias, ma kardan!" ütleb ta. "Proovi magada," ütlen talle rahuliku häälega. "Seda ma kardangi," ürleb ta ärevil. "Miks?" küsin ma. "Kardan kuna ma ei taha silmi sulgeda ja kui ma need taas avan on lõplikult kõik minust loobunud," ütleb ta pisaraid pühkites. "Ma jään siia. Maga kas või 30 minutit, kui ärkad olen ma siin," ütlen ma. Ta läheb pikali ja sulgeb silmad. Istun ta kõrval ja hakkan tööd tegema.

*30 minutit hiljem*

Mariete ärkab vaikselt. Panen arvuti lauale. "Kas oled näljane?" küsin ma talt. "Sa täitsid enda lubadust;" ütleb ta ja naeratab vastan talle samaga. "Ma tooks süüa. Jätan arvuti siia, et sa usuks mind," ütlen talle. Lahkun palatist. Kõnnin mööda koridori. Kõnni mööda ühest naisest kes on rase ja kallistab enda meest. Nad on mega õnnelikud. See kõik poleks nii lõpnud kui ma poleks nii teinud. Me oleks õnnelikud. Lähen all olevasse rkioskise ja ostan veidi süüa ja siis kõnnin tagasi. Mulle jookseb üks väike laps otsa. "kenn, vaata kuhu sa jooksed!" karjub lapse ema. "Issi!" hüüab laps. "vabandust! Ta pole enda isa näinud. Tema meelest on kõik ta isad," vabandab naine muu ees. "Pole midagi. Häid jõule teile!" ütlen ma. "Teile ka!" vastab ta ja nad lähevad edasi. Kõnnin ka tagasi palatisse.

Avan ukse ja näen, et mariete ootas seda juba. "miks nii kaua läks?" küsib ta kohe. "Põrkasin tee peal ühe lapsega kokku. söö midagi nüüd," ütlen ma ja panen toidu ta peale. Ta vaatab toitu ja hakkab siis ka kohe sööma. Kui Mariete läheb teraapiasse jään ma tööd tegema.

Olen niisama telefonis kuniks Noora-Emilia mulle kirjutab.

*Chat*

Noora-Emilia: Tsau! Väike uudis. Täna jõulud ja ma loodan, et tood oma pojale kingi. Võiks teda külastada ka. Tean et sul selle marietetga tegemist aga noh sul on ka teisi kohustusi näiteks nagu mina ja su poeg ja töö. Näeme varsti!

Ei hakata talle isegi mitte vastama vaid jäta selle nii nagu see on. Vaht pole. Ta teab täpselt, et mis seisus Mariete on aga ikka näitab, et ma ei hooli neist. Ta ajab mind hulluks. Mariete puhkab. talle on see hetkel väga oluline. Lasen ise ka silma looja, et veidi puhata.

____________________________________

Hey! Uus osa. Tahtsin öelda, et teen kuni 40 osani ja siis hakkan selle samale raamatule järgi kirjutama. Ilusat esimest adventi!