Miks mitte keegi ei räägi tõde

32. Osa

Mida ma nüüd teen? Aitab sellest nukrutsemisest. Marsisin Mariete palatini. Terve ta pere ootas ukse taga. Ranar valmistus mu ära tõukamisest. Jooksin Mariete ukseni ja lukustasin selle. Kuulsin veel kuidas nad seal kolkisid. "Artur?" ütles Mariete. "Ei," ohkasin ma. "Dobias?" küsis ta ootus äreval. "Mina" ütlesin rõõmsalt. Läksin ta voodini. "Miks sa siin oled?" küsib ta. "Sa aru ma armastan sind ja mind ei huvita mis juhtub," ütlen talle. "Seda sa ütlesid eelmine kord ka aga ikkagi läksid ära," ütleb ta. Võtan ta käe enda käte vahele ja silitan seda. "Kas tead? Ma olin nii suures segaduses, et ei saanud ise ka aru mis juhtus," seletan ma. "Ära valeta!" ütleb ta kurjalt. Miks ta mind ei usu? "Usu mind!" ütlen ka pahaselt. "Ei!" karjub ta vastu. "Miks!" karjun ma ta peale. "Mine kurat oma eluga edasi!" karjub ta. "Mariete..." hakkan ütlema aga ta segab vahele. "Mul on nüüd Sam ja sul on Noora-Emilia ja Armand. Sa võtsid mult jalad ja kingisid need Armanile. Sa võtsid Mõmmilt elu ja kinkisid selle armanile. Sa võtsid Samilt käeluu ja kinkisid selle..." hakkas ta ütlema aga puhkes hoopis nutma. Hakkan ta ümbert kinni võtma aga ta tõukab mu eemale. "Ma armastan sind," ütlen ja lahkun.

Roobert tuli mulle kohe kallale. "Kui sa talle veel lähened taon näo sisse!" röögib ta. "Noh! kus see Sami roiu on!" ärritan ma veel teda. "Hoia tast eemale!" röögin Roobert. "Armunud oled w!" ärritan ma veel. Ja siis ilmus Sam. "Kes tema Mariete juurde lubas?!" oli ta pahane. "Mine!" vastasin talle. Läksin talle kalale ja ta vastas kohe samaga. Meid tõmatakse lahku. Kõbin sealt vihasena minema. Läksin Noora-Emilia juurde.

"Oi keegi leidis ka aega läbi astuda!" karjub Noora. "Ole vait!" karjun ma vastu. Lähen lapse juurde. Miks ma nii loll olen. "Kes on selle lapse isa?" küsin ma endale ka üllatuseks. Noora jääb mind veidralt vaatama. "Miks küsid?" küsin ma vastu. "Kuna mina ja Mariete hakkasime käima juuni alguse poole," ütlen ma uhkelt. "Mis siis?" küsib ta kõhklevalt. "No siis ei saa olla mina Armandi isa," ütlen ma arvutates. "Saad küll!" karjub ta. "Inimesed on ju 9 kuud rasedad mitte 5 kuud?" ei ole ma endas väga kindel. "See tähendab et sa olid juba minuga kohtudes 9 kuud rase olnud," räägin ma arvutates. "Sa tegid mulle 9 kuud tagsi peol lapse," ütleb ta punases. "ole võimalik!" ütlen ma kurjalt. "Miks?" küsib ta ehmatas. "Ma kasutan peol tüdrukuid kepites alati kummi," naeran ma. "Ma küll ei mäletaks, et sa minuga seda oleks kasutanud. Rõõm tead," ütleb ta ja hakkab mu kaela suudlema. Sa suudan selle vastu panna ja mitte selle alluda. "Ma tean, et sa tahad seda," sosistab ta mulle kõrva. Ma tahan seda Marietega. Lükkan ta enda pealt ära. "Me olime haiglas ja sa just lõpetasid sünnitamise," ütlen ja tõusen püsti. "Tule kaissu," ütleb ta. "Ma lähen jalutan veits," ütlen ma. "Sa jalutad Mariete palatini," ütleb ta. Ta on õigus sinna ma minna tahan.

Astun uksest välja ja mind võetakse kohe rajalt maha. Mantid muravad mu käed selja taha. "Dobias Saks te olete kinn petaud kahtlustatud endaga seotud reeglite rikkumisel," ütleb mees ment ja paneb mul käed raudu. "Palun laske mind Mariete Cellot veel vaatama," ütlen ma. "Selle tõtu me teid kinni pidasimegi," ütleb nais ment. Liigume Mariete palati poole "Kriminaalpolitsei Alisa Veerpalu ja tema on vanemuurija Toomas Toht," ütleb nais ment. Miks Tomm võttis Liisu endaga kaasa? "Mida te soovite?" küsib Artur kohe. "Kui ma ei eksi olete teie advokaat Artur Cello ja see on teie esimene tööots?" küsib Tomm ja kirjutab midagi. "Info vastab tõele," vastab Artur. Kas asi on minu aga miks kõik mu tuttavad seadust kuulavad? "Palun astuge edasi," ütleb Artur peale seda kui oli mingi teksti läbi lugenud.

Astusime palatisse sisse ja mu tehti käed lahti. "Mariete, mul on sulle üks jutt," hakkab Artur rääkima. "Vaata see, et sa siin..." ütleb Artur aga Mariete katkestab ta: "Et olen liikumisvõimetu ja allapoole vööd halvatud ja ei hakka kunagi käima. Ja pean leppima sellega, et mu poiss sõber tegema suhte ajal kellegile suvagale laps," räägib ta seni kaua kuniks ta nutma hakkab. "Kuule ja ära sega vahele. Dobias pole lapse isa. Me ei tea kelle põngerjas see on aga Noora-Emilia tahab teda lihtsalt kellegi kaela peale," seletab Artu. Oota mida?! "Aga...Miks...Dobias...Mu...Maha...Jättis" nuuksub Mariete. Lähen tema juurde ja võtan ta sülle. "Ära nutta," ütlen talle ja paitan ta pead. Ma vaja teda. Ta pani pea vastu mu rinda. "Dobias, me peame su vasrsti ikkagi ära viima ja käed raudu panema," ütleb liisu. "Te peate hakkama minema see on muidu kahtlane kui ta siia kauemaks jääb," ütleb Artur. Panen Mariete voodisse tagasi ja lähen Liisu juurde ja keeran selja ja pane käed selja taha. Ta paneb mu käed raudu.

"No, et siis mis saab?" küsib Artur kui uksest lahkuma. "Palun konsulteerige nendes küsimustes Dobiase advokaadiga," ütleb Tomm ja nad viisid mu ära haiglast. Lähme lifti. "Miks selline draama?" küsin ma. "Meil on vaja," ütleb ta. "MIks sellised salajase kohtumise? Miks selline mäng?" küsin ma. "Ära küsi. see oli Arturi mõtte," ütleb Tomm. Istume autosse ja sõidame menti.

Mind viiakse üksik pokri. Istun voodile ja sasin enda juukseid. Retutan ja koppitan pokris heal juhul 5 min kui juba tuleb ment ja viib mind ära. Mind viiakse ruumi kus ma ka olen olnud. "Tere Dobias!" ütleb Advokaat. "Tervist!" vastan ma. "Kohtu toimub 23. detsembril kell 17:30," ütleb ta. "Kuhu ma jään? Ma ju rikkusin reegleid," ütlen ma. "Mariete Cello nõudis, et sa hakkaksid temaga teraapias käima," ütleb advokaat. Mul löövad silmad särama. Tõmban kätega läbi juuste. "Millal?" küsin ma kohe. "Täna kell 18:15 on esimene tund," ütleb ta. Vaatan kella 14:45 "Ma lähen!" karjun ma ja jooksen haigla poole.

Asun haiga uksest sisse 15:00. Jooksen ruttu Mariete palati juurde. Torman Arturis mööda ja ava suure pauguga Mariete palati ukse. "Ma olen siin!" karjun ma hingeltates. "Sa tormasid nii nagu oleks ma hakkanud sünnitama," naerab Mariete. Kõik vaatavad mind veidralt. Punastan piinlikkusest. "Aita mind ratastooli, palun," ütleb ta. Tõstan ta ratastooli. "Kas ma võin sind sinna maani sõitutad?" küsin ma. Nüüdsest küsin ma talt alati kõike. Ta noogutab ja me lahkume paltist. Liigume lifti ja sõidame õigele korrusel ja siis jääme ukse taha ootam.

_______________________________________

Hey! Kuidas läheb? Jälle uus osa. Loodan, et meeltib jäta tagsii sidet pauln!!! Vote!!!