Miks mitte keegi ei räägi tõde

10. Osa

2. september

Dobias käis mind iga päev vaatamas. Või noh nii palju kui tal aeg kooli kõrvalt oli. Ema on helistanud mõned korrad, isa ei taha muga ühentust võtta. Roobert... ta tegeleb enda süntimatta lepsega. Artur.... ta käib mu ka külas. Põhimõteliselt on mu pere mind hülganud välja arvatud Artur. Ma pean kõguaeg neid valgeid ja igavaid seinu vahtima. Vaatama kuidas tilkuti mu kõrval mulle vedeliku läbi torude tilkutab. Päästke keegi mind siit.

"Tsau musi!" ütleb Dobias sisse astutes. "Tsau kallis!" teen ma vale neratuse endale ette. "Mis teinud oled siis?" küsib ta mu kõrval istutes. "Midagi," vastan ma. "Mis ise?" küsin ma. "Vanematega räägisin, Mõmmi ja Mollyga mängisin noh jah koolis käin," ütleb Dobias. "Ma tahan koju," ütlen ma Dobiasele. "Sa saad varsti koju ma luban seda sulle," ütleb ta ja ta suudleb mind.

10. september

Ma olen lõpuks kodus. Viskan enast diivanile pikkali. Dobiast pole kodus. Külap on ta koolis. Äkki käib uks. "Tsau! Kuidas koolis läks?" hüjan ma kui kuulen samme. "Tere sullegi Mariete!" ütleb võõras poiss mulle. Vaatan teda ehmnud näoga. "Oi kas ei mälet. Ega sa ei saagi mäletad enda suvelaagri armastust. Minu nimi on Hentrik," räägib poiss. "Kõik võivad nii väita," nähvan ma. "Hentrik Alex Meri. Loime koos Elame Maal laagris." räägib Hentrik Alex. Aaa õigus tema. "Kuidas sa tead, et ma siin elan?" küsin ma talt. "See oli lihtne väike taudsta uuring sulle Mariete Cello," ütleb ta. "Aga nüüd sa tuled minuga kas hea või kuriage keegi ei küsi sinu käest," taganen mille peale haarab ta püstoli. "Pole mõttet," lausub ta ja sihib mind. Ta tuleb mulle lähemale ja paneb mu käerautatega kinni ja tirib autose. Hakkn talle nii palju kui võimalik vastu.

Ta pani mind tuppa kus  ei olnud aknaid. Toas olid ainukd voodi ja veel üks tuba kus oli veesee.

29.oktoober

Uks käis jälle. "Tõin su söögi sulle. Palju õnne sünnipäevaks. Täna said sa 18 ja nüüd ei otsi sind keegi," naerab ta oma rõvetat naeru. Võtan kappi pealt oleva lambi loon teda sellega kukklase haaran vltmed. Lükan ta sinna tuppa ja keeran ukse lukku. Siis jooksen majast välja ja panen välis ukse lukku. Pagan ma ei tea kusa ma olen. Kirik! Ma olen Männiku tänaval. Mina elan Haava tänaval. Kõrval tänavas jooksen ruttu koju.

Saian sisse nagu mingi hull. Dobias vaatab mind sellise näoga nagu oleks ma vaim. Ja siis tuleb ta selja tagant välja mingi naine. "Vabantust aga ma tahtsinnsulle öelda, et olen elus ja mind rööviti ma nüüd lahkun. Tsau!" ütlen ma ja hakkan lahkuma kuid mind takistab Dobias. "Kes seind röövis me otsisime sind kuu aega?" küsib Dobias. "Hentrik Alex," vastan ma ta küsimusele. Mille peale ta vaid noogutab. "Aga ilist elu siis teile," vastan ma ja kõnnin koritorri. "Kas ma võin võta oma asjad ja koera vähemalt siit ära?" küsin ma. Ma ei taha vastust saada. Õnneks t nookutab ja juhatab mu asjadeni. Siis pakkin koera asjad ja võtan koera ära. "Kallis kes ta on?" küsib naine kui näeb mind Mollyt kallistamas. "Ta on Mariete Culle," vastab Dobias. "Mis ta meie majas tegi?" küsib naine. MEIE MAJAS mida vitu. Võtan kõik oma asjad ja lahkun nii kiresti ja löön meelega ukse paugua kinni.

See hetk Dobiase vaatenurk

Kuulen, et uks käib ja läksin vaatama kes tuli. Mida kas see on Mariete. Äkki on mu selja taga Saara. "Vabantust aga ma tahtsin öelda, et olen elus ja, et mind rööviti. Ma nüüd lahkun. Tsau!" ütleb Mariete kui näeb Sandrat. Ma takistan teda. Ma armastan sind. Ütlen ma talle mõtetes. "Kes sind röövis?" küsin ma talt. "Hentrik Alex,"
Seda ma arvasingi ja ma nookutasin. "Ilusta elu teile," ütleb ta ja hakkab lahkuma. "Kas ma võin võtta oma asjad ja koera vähemalt siit?" ma näitan talle tee ette ja kõnin ta ees. "Kallis kes ta on?" küsib Sandra mult vastus oota. Ta on mu tüdruksõber. "Mariete Culle," vastan ma talle. "Mis ta meie majas tegi?" küsin Sandra Mariete ärituseks. Mille peale ta vihastas ja ära jooksis. "Saa aru, et see pole su maja ja ei saa ka seleks. See on Mariete oma ja kui ta tahab võib ta selle võtta millal tahab aj elma tulla milla tahab," karjun ma talle näku ja lähen külaiste tuppa ja keeran ukse lukku. Voodil on Mariete pitsiline must kleit.

Mariete vaatenurk

Ma ei taha siit lahkuda aga ma pean. Lähen politseisee. Kirjutan seal avalduse ja lähen tagasi Dobiase juurde. Kopputan uksele. Õnnek savab selle Dobias. Ta kontrollib enda selja tagust j atuleb miniga õue. "Ma armastan ainult sind," ütleb ta kohe mulle. "Ta on Hentriku Alexi naine," ütleb ta. "Kas ma saan siia jääda mul pole kuhugi minna või noh on aga seda ma kasutada ei taha?" küsin ma talt. Ta noogutab ja juhatab mind külaiste tuppa. Mõmmi on rõõmus, et t atagasi majas on. Ta istuv voodi peale seni kaua kuni ma oma asjad lahti pakkin. "Anna anteks mulle," palub ta mind. "Mille eest?" küsin ma imestunult. "Sandra ees," vastab ta häminugus näoga. "Aa noh anteks antud," ütlen ma talle.

Ta tõuseb püsti ja kallostab mind ma kallistan teda vastu. Ma hakkan nutma mõeldes mis seal juhtus. See kallistus kesti vähe kuna Sandr sadas sisse. Ta ei eemaldunust must vaid jätis mu külele nii, et ise hoidis mu pohast kinni. "Nii, et kui su eks välja ilmub on kõik nii nagu vansti," karjub ta. "Sa oled abielus," vastab Dobias talle. Tüdruk vihastas ja lõi ukse pauguka kinn. Ma ei suuda enam naeru kinni hoida ja hakkan südames naerma. Mõmmi hüpab mulle peale mille taga järiel ma kukkun voodise. Mõmmi hakkab mind ka lakkuma. "Aitake!" karjun ma. Dobias ristab käed rinnale ja vaatab kõike pealt. Ja jälle meenub mulle kuidas Hentrik mind ahistas mu jõud kahekortustus ja ma tõukasin mõmmi maha nii kõavasti, et ta niuksatas. Dobias ehmus ära. "Mis just juhtus?" küsib ta ehmunult. "Kas sa jäid terveks?" küsin ma Mõmmilt. Ta ei liputa saba aga õnneks ta elab ja tundub, et kõik on terve. Dobias tuleb mu kõrvale ja hakkab mu selga siltama. See on tema juures mulle alti meeldinu, et kui ma närvi lähen teeb ta seda.
_______________________________________
Hey!  It's me. Jälle uus osa. Pange vote ja comment kuidas meeldis. Nautige ka teisi osasi.