Miks mitte keegi ei räägi tõde

5. osa

*neljapäeva õhtu*

Olin Dobiase juures. Vaatasime filmi ja oleme üksteisel kaisus. "Mõtle ma olen juba 19,"ütleb Dobias ja ohkab. "Jah oled! Aga mis sellega siis on?"küsin ma närviliselt. "Aasta veel ja me saame koos peole minna,"ütleb ta. "Täpsemalt öeldes 1-kuu veel,"täpsustan ma. "Ja 2nädalapäers on kooli vaheaeg,"ütleb ta. "Mis plaanid on?"küsib Dobias. "Soome ratsa laagrise,"vastan ma. "Mm,"vastab ta. "Aga sull?"küsin vastu. "No ma lähen ka Sooem ratsa laagrise,"ütleb ta. "Vahva lähme koos?"küsin ma. "Jah!"vastab ta. Me oleme mega õnnelikud kahju, et mu vanemad nii õnnelikud ei ole.

Süveneme filmi nii õ et ei pane tähele kui kell on saanud juba 21.05. "Pagan ma pidin juba 1h ja 5 min tagasi kodus olema!"röögatas siin ma äkki. "Helisa ja ütle,et jääd ööseks ja nad ei paane nagu nii su puutumis tähele nagu Arturi ja Rooberti,"räägib ta. "Noh jah see meeldiks emale küll,"vastan ma. Võtan telefoni ja kirjutan emale.

*kiri*

Tsau jään Dobiase juurde ööseks. Tulen alles esmaspäeval.

Okei nüüd ta teab vähemalt. "Sa mega armas. Vaata oma telefoni saatsin sulle ühe pildi,"ütleb Dobias. Võtan telefoni ja näen, et ta on mulle midagi saatnud avan selle. Ta saatis mulle pildi. "Haha hea pilt!"naeran ma. Ta naeratab.

*reede hommikul*

Äraksime, tegime hommikused protsetuurid ja läksime kooli.

"Tere 1.b!"ütlen ma. "Tõuseme püsti!"ütles Dobias ja tiris mind ka püsti. "Istuge!"ütleb ta peale seda kui kõik on püsti tõusnud. "Täna me õpime "Kuidas spikerdada nii, et ei jääks õpetajale vahele." Nii avage peatükk 32,"ütleb Dobias. "Dobias aga siis pole sellist teemat ega peatükki,"kurdab üks laps. Vaatan Dobiast kurja pilguga. Dobias naeratab mulle vastu ja tuleb minu juurde ja suudleb mind. "Okei. Mida me siis tegema peame?"küsib ta ja uurib paberi lehte. "Teil on täna sellised tunnid Matemaatika, eesti keel, kehaline kasvatus ja mängu tund,"ütleb ta.

Mate läheb kiiresti Dobias teeb palju nalja ja meil on lõbus. Eesti keelt andsin mina. Dobias pidi igat kui üht asja komenteerima. Kekas me jooksime ja mängisime mänge. Mängu tunnis me mängisime mänge.

"See oli väsitav päev,"lausub Loore. Noogutan talle vastu. "Mis teeme?"küsib Appy. "Lähme poodlema?"pakub Loore vastu. "Täna on 7. juuni,"ütlen ma. "Õigu te lähete ju jahiga sõitma,"ütleb Loore. "Kas sa ei saa meid ka kaasa võtta?"küsib Appy. "No tegelt tahtsin ma teilt küsida kes te tahaksite ka tulla?"küsin ma teilt. "Jah!"kiljub Loore. "Jah!"karjub Appy. Katan kätega kõrvad. "Okei. Kell 18.30 jahi sadamas,"ütlen ma neile. "Tsau!"tulen ma ja lähen õue. Dobias juba ootab mind. "Tsau!"tervitab ta. "Tsau!"tervitan vastu. "Pakime asjad kokku?"küsib ta. "Jah!"nõustun ma.

Kui asjad pakitud istusime maha ja naudin lihtsalt vaikust ja rahu. Mu telefon tegi häält. Loore saatis mulle sõnumi avasin selle.

*vestlus*

Loore: Ma ei tule sorry.

Mina: Miks?

Loore: Ma ei tunne ennast hästi.

Mina: Mis on?

Loore: Iiveltab

Mina: Haha rase oled vä?

Loore: Jah! Sinu vennast.

Mina: Nalja teed?

Loore: Ei. Ma ei taha taga kohtuda seepärast ei tulegi.

Mina: Millal ta teada saab?

Loore: Ma ei tea.

Mina: Tule ikka

Loore: Okei

Ohkasin. "Mis juhtus?"küsib kohe Dobias. "Loore on rase,"vastan. "Kui vana ta oligi?"küsib ta naljaga. "17,"vastan ma. "Kellest?"küsib ta närviliselt. Ma tean, et Dobiasel ja Loore oli suhe. "Arturist või Roobertits,"vastan ma. "Ta ise ka ei tea,"naerab ta. "Ma ei tea,"vastan ma.

*jahi sadamas*

Panime asjad alla. Loore võttis oma koer Nipsi kaasa. "Oh nüüd saab pidu panna!" hüüab Sam rõõmsalt. Loore vaatab mind. Ma ei kujuta ette, et Loore on ka nüüd mu perega seotud. Lähen Loore juurde. "Kumalt?"küsin ma. "Nooremalt,"vastab ta. "Millal sa talle seda ütled?" küsin ma talt. "Ma ei tea,"vastab ta arglikult. "Kurat küll kes siis teab!"röögin ma talle näkku. Kõik jäävad mind ja Looret vaatama. "Mis on?" küsib Roobert. "Loore ootab last!" karjun ma välja. "Kellest?" küsib Dobias. Ta teab küll aga Loore ei tohi tead, et ma Dobiasele rääkisin. "Roobertis!"röögin ma ennast välja. Lähen alla ja võtab pluusi ja lühikesed püksid ära. Lähen tagasi teiste juurde ja hüppan äärelt vette.

*õhtul*

Oleme kõik koos. Teeme veebi. "Kas sul on küll?"küsib Dobias mulle kõrva. Ma noogutan ja siis ta võtab fliistekki ja paneb selle meie õlgadele. Panen pea ta õlale ja jäin magama. Nägin väga veidrat und.

*unenägu*

Mina ja Diobais oleme mingis majas. Äkki tulevad Loore ja Roobert kuskilt välja koos beebiga. "Liisu saa tuttavaks see on su tädi Mariete,"ütleb Roobert. "Mariete ta on meie tütar Liisu,"ütleb Roobert. "Eiiiiiii!"karjun ma tervest kõrist.

"Ärka!"karjub keegi. Avan silmad see oli Dobias jumal tänatud. "Ma kardan," ütlen ma talle. "Roobert on nõus Loorega lapse üles kasvatama," ütleb Dobias. "Ei!"ütlen ma valjult. "Rahune maha,"ütleb ta mulle kirjalt. Kurat ma tappan nad mõlemad ära. "Ma ei taha tädiks saada. Roober ei tea mis tähendab isa olla,"seletan ma talle. "Ma tean, et see pole minu asi, et teie pere on lõhkine aga ära karda on inimesi kes lahutavad,"seletab ta rahulikul toonil. "Aga mu isa ja ema isegi ei pane meid tähele. Me ju kuulsime kõik tülis pealt. Mina olin 15, Roober 16 ja Artur 17,"seletan ma. "See oli teile kõigile trauma. Saan aru,"ütleb ta. Jääme magama tagasi.

*hommikul*

Ärkan valju muusika peale. Dobiast pole mu kõrval. Lähen teiste juurde. "Mariete, ma tahan suga rääkida. Neljasilma all,"ütleb Roobert. Lähme alla tagasi.
"Noh lase tulla,"ütlen ma. "Me otsustasime, et laps jääb,"ütleb ta enesekindlalt. "Ma rääkisin papsile, kui tagasi jõuame ostab ta meile maja,"lisab ta veel. "Ja mis mul sellest?"küsin ma vastu. "Asi on selles, et su auto ost lükkub,"ütleb ta. "Selge,"vastan ma rahulikult. Lähen ta juures ära. Otsin Dobiase üles. "Hommik kallis!"ütleb ta mind nähes. "Hommik musi!"vastan ma talle. "Saad aru paps ostab neile maja ja ma ei saa isegi mitte autot,"ütlen ma talle. "Aga sa või ju mu autot võõta,"ütleb ta. "Tulen papsi või empsi juurest sinu juurde ja võtan auto. Sa oled ikka nalja hammas,"vastan ma. "Ei! Sa käid tihetald minu juures,"ütleb ta ja muigab. Ta sõbrad taskus. "Näed kuna me viibima tihedalt koos saad sa mu kodu võtmed. Parandades end meie kodu võtmed,"ütleb ta ja me suudleme.
_____________________________
Hey! Vabantus, et nii kaua läks. Aga jeppi ma võtsin enast kokku ja kirjutasin selle valmis. Noh ma ei tea millal uus osa kuna kirjutasin selle osa suuremalt jaolt tundid arvelt ja pean nüüd palju töid järgi tegema. Aga ärg teie nii tehke. Edu!