Mariete ja Dobias kohtuvad tänu Mariete vannale Artur. Poisil tekib tugev tunne Mariete vastu. Nad hakkavad käima ja neil juhtub nii mõnda koma teist. Kui Mriete saab 19 siis mis saab? Kas ta jääbib beebit ootama? Kas ta lõpetab kooli? Mis saab edas...
"Hommik!" ütleb Dobias kui ta üles tõuseb. "Hommik! Miks sa ei takista mind?" küsin ma talt. "Ega me kumbki eile kaine ei olnud ja kui sulle öleda, et ära rohkem joo muutut sa jonnakaks," ütleb ta mulle. Oih! Peidan oma näo ta rainnale. Jah ma punastasin. Ta silitab mu pead. Miks ma olen sellinne? Paneme ennast riitese ja lähme alla.
"Mis siin üle on kõinud?" kpsin ma kui näen mis siin toimub. "See on see kui noored ei kannata alkot," ütleb Dobias. "Otsime Lime üles?" küsin ma. "Ei," ütleb ta ja tirib mind ukse poole. Lähme ära koju.
*kodus*
Mõmmi tulen meille rõõmsalt vastu. Tal oli hea meel et tagsi oleme. "Ma tahan nüüd kodu olla," ütleb Dobias ja potsatab diivanile. "Ma lähen õppima," ptlen talle ja suundun üles.
Teen parasjasti eesti keele ülesannet kui Dobias mind segab oma suudlustega. "Ma pean õppima," ütlen talle ja lükkan ta eemale. "Kallis, sa aiad mu hulluks. Tee paus lõputseme," ütleb ta tagsi tulles. "Ma PEAN õppima," ütlen talle uuesti rõhtutaes sõna pean. Ta ei andnud alla. Ta käsi oli mu seljal ja ta huuled mu kaelal. "Sa segad mind," üten ma talle üritaese edasi õppida. "Millal sa alla annad?" küsib ta. "Siis kui mul õppitud on," ütlen talle. Ta tuleb kogu oma keharaskusega mu seljale. "Sa oled sama raske kui elevant," ütlen talle ta all suredes. "Anna alla ja ma tulen maha," ütleb ta. "Enne ma suren," ütlesin ma. Ma tunne kuidas kõik üles tuleb kui ta kohe maha ei tule. "Anna oma süütus mulle," vangub ta edasi. Hakkan selle juttu pele naerma. "No siis sa jäid 2aastat hiljaks," ütlen talle. "Aga anna ennast siis," vangub ta edsi. "Seda vaatame käitumise pelt," ütlen ma. "Sa antsid just alla," ütleb ta ja ronib mu pelt maha. Keeran ennast ümber. Ta istub tagsi mu pele. Ta hakkab tormajalt mind suudlema. Kui ta jõuab mu kaelani lühan ta eemle. "Lõpeta ära!" karjun ma ta pele. Lühan ta enda pelt maha. Jooksen selt minema.
*õhtul*
Mul oli juba ammu lõpetatud ja ma hakkasin joonistama. Joonistasin sellise pildi.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Ohkan mõeldes, et olen ise rulaga sõitnud ja sellga ka oma parima sõbra tapnud. See on raske. "Oh ilus pilt," kiitab Dobias mu selja taga. "Ilus? Mis siin ilusat on tappa rulaga oma parim sõber," ütlen ja rebin selle pildi pooleks. "Sa ei tapnud teda," ütleb ta rahlikult. "Ma tean aga ikkagi," ütlen ja panen joonistamis asjad kappi põhja.
Läksime elutuppa ja hakkasime filmi vaatama. "Kuule mis sa arvad kui läheks sõitma?" küsib Dobias äkki. "Millega?" küsin ma vastu. "Mootoratastega. Ma tean, et sul on load," ütleb ta. "Ega mul selle vastu pole küll midagi," vastan talle. "See oli siis Jah?" küsib ta vastu. Noogutan vastuseks. "Panen homseks meile mootorattat kinni," ütleb ta ja kaob mõneks ajaks meie tuppa.
28. November, esmaspäev
Ärkan nagu alti 7:15 ja lähen kooli.
*pele kooli*
Dobias tuli mulle järgi ja me läksmie mootoratta laenutuse kust saime endale mootoratta ja siis läksmie sõitma. Aime seisma kuna Dobiasel juhtus midagi. _______________________________________ Öelge, et see on loll hetk kus pooleli jätta. Aga ma tahtsin nii väga oma mõtetud ila siia panna. Küsimus: KAS MA VÕIKS KIRJUTAD ERALDI RAAMATU DOBIASE MÕTETEST?
