Mariete ja Dobias kohtuvad tänu Mariete vannale Artur. Poisil tekib tugev tunne Mariete vastu. Nad hakkavad käima ja neil juhtub nii mõnda koma teist. Kui Mriete saab 19 siis mis saab? Kas ta jääbib beebit ootama? Kas ta lõpetab kooli? Mis saab edas...
Jõudsime teise linna otsa parki. "Miks siia?" küsin kohta ära tundes. "Siin on su üllatus," ütleb ta ja me läheme kaugemale. Koplisse. Seal on hobused. Mulle tulevad pähe pildid mida olen soovinud unustada. "Ma ei tule siia!" karjun ma. "Rahu!" ütleb Artur. "Mis rahu ma ei tule siia mitte kunagi?!" lõugan ma täiest kõrist. "Ma ei saa sinust aru. Miks üks hetk on kõik korras ja järgmine hetk sõidab sul katus ära?" küsib ta. Ma tunnen kuidas mul hakkab paha. Pilt läheb tasku.
Ärkan autos ja me sõidame kuhugi. "Mis juhtus?" küsin ma. "Paanikahoog sai sust võitu," ütleb Artur. "Kuhu me lähme?" küsin ma. "Dobias juurde," vastab ta ja naeratab. Ohkan ja panen muusikat kõvemaks
*Dobias juures*
Artur astub uksest välja ja juba ma näen Dobias maja uksest välja tulemas ja minu poole kiirustams. "Noh?" on vend kes on mulle ratastooli toonud. Istun sinna siis. Artur lükkab ukseni ja Dobias aitab mind sisse. "Sa peks siin ringi sama küll liikuda," ütleb Dobias. Wow! Ta oli mulle siin maja igasse nurka ruumi teinud. Oke siia ma jään. Ei ma ei saa seda teha. "Mängime äkki Gete A5?" pakub Dobias välja. Nõustume ja siis hakkame seda mängime. Joome ja sööme ja mängime. Lõbus õhtu.
*Mõned tunnid hiljem*
"Mariete, hakkame minema," ütleb Artur. "Kes sul sõifab?" küsib Dobias. "Heelise tuleb järgi," vastab ta. Ohkan ja hakkan liikuma koritorri. Paneme riidesse ja hakkame siis liikuma. Mina ja Dobias kallistama ja Dobias ja Artur teevad seda patsustamis asja. Pean taha istuma. Koju. Ma ei taha sinna. Seal on mingi vastik ruum kus passima pean.
*Kodus*
Heleri sõitutab mind mu tuppa ja Mõmmi jookseb mulle truult järgi. Saan ise ennast veidi käte abil tõstetud. Istun siis diivanile ja kutsun Mõmmi enda kõrvale. Hakkame vaatama erinevaid filme mis ette jäävad. Nii me siis enda õhtu veedame.
18. Detsember, pühapäev
Ärkan telefonikõnele. Helistajaks oli Dobias.
*Kõne*
Dobias: Tsau! Kas ajasin su üles?
Mina: Tsau! Ajasid jah.
Dobias: Sorry selle pärast.
Mina: Pole midagi.
Dobias: Kas tuleksid täna minu juurde?
Mina: Jah aga ma ei saa sõita ja ma ei tea kas Roobert või Artur tooks mind ära.
Dobias: Ma toon su ise ära ja võta Mõmmi ka ega tal ka seal elu pole.
Mina: Mis kellaks valmis olen?
Dobias: Ole kella 14 valmis
Mina: Tsau!
Dobias: Tsau!
Istusin ratastooli. Võtan kapis riided ja panen need selga. Lähen vannituppa ja teen ennast korda
Dobias on siin ja ta aitab mul Mõmmit valmis panna. Ja siis aitab mind, et saaks autosse minna. Sõidame tema juurde. "Noh kuidas läheb siis? Kas Sam käis külas?" küsib ta. "No hästi ei lähe. Mul pole lõbus. Sam ei käi mind vaatamas. Me ei suhtle enam," ütlen ma. Räägime veel paljust.
*Dobias juures*
Dobias teeb meile süüa. Vaatan kuidas ta kokkab. Peale söömist. Teeme me näomaski. Pärast seda lähme me voodise kus me hakkame suudlema.
Mariete17
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
