Miks mitte keegi ei räägi tõde

18. Osa

Aian ennast voodist püsti ja vahetan riided. Hakkan alla minema. All näen, et Molly on pikkali ja Mõmmi hoiab teda kaisus. See oli kahtlane. Jooksin ruttu vaatama kas kõik on ikka okei. Molly vaatas mind väga väsinud pilgul. "Dobias kutsu looma asrt!" krjun ma endal nutt kurgus. Ta jookseb ise alla samal ajal olles looma arstiga kõnes.

Looma arst on 20 minutiga kohal. Molly pantase kohe tilkutite alla. "Ma ei usu, et ta elab selle päeva lõppuni. Pigem jätke taga hüvasti," räägib asrt. Dobias muutub kurvaks. Mina nutan kuna mul on Mollyst ja Dobiasest kahju. Mõmmi on ikka veel Molly küljeall. "Mis sulle küll tehti alles eile olid sa elu tõõmus," küsib Dobias Mollylt. "Molly on mörkituse saanud. Talle on möerki manustadud süsti teel," ütleb arst. Silitan Mollyt. "Kas ta saab veel terveks? Kuidas mörk ta kehast välja saad?" haaravad küsimsused mu keele. "Liiga hilja on aga seeles südtis on vastu mörk," ütleb ta ja teeb talle süsti. Istun ta kõrvale ja sügan teda. "Tulen lõunal tagsi ja õhtul ühe korra,kui midagi on siis helistage," ütleb ta ja lahkub. Mul on kahju Dobiasest ja Mollyst. Nad on mega ilsu paar koos. Tõusen, et Mõmmi Molly juurest ära võta. "Ära võta Mõmmi ei sega teda. Teda ei sega enam miski," ütleb Dobias. Vaatan Molly kes on oma silmad sulgenud. Panin enda pea vastu Dobiase õlga ja hakksin nutma. Dobias võtis mu embusese ja hakkas mu pead silitama.

Nädal aega hiljem. 12. november

Molly kohjuks suri. Ja ta on maetud Dobiase taha hoovi. Mina olen haiglas. Mul on hüppeliigese uuringud. Ooatan hetkel MRT.

Nüüd on mul MRT läbi ja ma pean 3 päeva ootame, et vastused saata. Helistan Roobertile, et ta mulle järgi tuleks.

*kõne*

Mina: Tsau! Kuule mul just sai MRT läbi. Võid nüüd rärgi tulla.

Roobert: Tsau! Davi olen 20 minuti pärast kohal.

Panen kõne ära ja jään teda pingil ootama.

Istun autose ja kohe küsib Roobert mult:"Kuhu ma viin su siis"? "Vii mind isa juurde," ütlen kõhklevalt. "Sa tahad minna oma poisi juurde. Viin sinna hoppis?" küsib ta nerdes. "Ma ei tea," vastan talle. Ma tõesti ei tea. "Ole nüüd," vangub ta mind. "Vii isa juurde ja siis vaatab edasi," ütlen talle.

Oleme isa juures kellegi BMW on meile juures. Dobias! Olen ülatunid. Lähme autost välja ja otse tuppa. "Me olme tagsi!" karjub Roobert üle maja nii, et Saimon hakkab nutma. "Roobert!" käratan ma talle vastu. Dobias tuleb minu juurde ja suudleb mind. "Võtke tuba!" karjub Roobert köögist. "Sa oled lihtsalt kade," naeran ma vsatu.

Lähme Dobiasega minu tuppa. Võtan oma spordi kott ja viskan sinna riideid ja muud valiku kraami. Panen kotti maha. "Ma olen valmis. Me võime nüüd minna," ütlen talle. "Me jääme siia," ütleb ta ja keerab mu toa ukse lukku. Me hakkame sudlema. Selles on kirge. Ja noh edasi te teade mis juhtus.

13. november

Äraksin Dobiase kaisus. Teen seda juba tihetalt. Ronin ta kõrvalt välja ja lähen pessu. Tulen vanni tostvälja. Hakkan oma riiteid maast võtma aga neid pole seal. "Dobias!" karjun ma. "Anna mu riided tagsi," ütlen kurjalt. "No otsi üles siis," ütleb ta ja muigab. "Palun anna need siia," ütlen talle anubalt otsa vaatates. "Miks peaks? Sa küll mind pesema kaasa ei võtnud," üritab ta solvunut mängida. Fain ma võtan kappist uued riided. Aian need selga ja lähme sööma.

"Hommik!" ütleb Heleri. "Hommik!" ütlen vastu. "Hommik!" ütleb ka Dobias vastu. "Mis teede siis täna?" küsib Heleri meilt. "Midagi vist?" ütlen vastu ja vaatan Dobiast. "Hoiame Saimonti, et teie saaksite nädalks spase minna. Nagu me kokku lepisme," ütleb Dobias. Vaatan mõlemaid ehmunud pilguga. "Mari sa saad hakkam. Mõtle enda varsti lapsed ja siis tuleb sul endal hakkam saada," ütleb Heleri nii nagu Dobiast poleks. Dobias paneb käe mu jalale, mis annab mulle julgust juurde.