Miks mitte keegi ei räägi tõde

36. Osa

25. Detsember, esmaspäev

Ärkan üless. Reis! Me pemae puhkusele minema. Mariete saab siis tervekls kui me puhkusel oleme. Võtan arvuti kätte ja hakkan puhkusi otsima. Hispaania. Mulle see koht meeltiks. Vaatan millal saaks sinna sõita. 14. jaanuaar oleks esimesed ajad. Sobib. võtan sinna piletid ja siis hakkan hotelli otsima. "Homikust!" ütleb Mariete. "Hommikust! Kuna ma sulle jõulukink ei saanud teha siis ma tee seda nüüd. me sõidame koos 14 jaanuaar Hispaaniasse. Lähme närve puhkama tervelt nädalaega," ütlen talle rõõmsalt. "Oh kui lahe.Loodab et midagi vahele ei tule," ütleb ta. Üritame juba kaua sinna minna. 

Mariete on teraabias ja mina olen kohvikus ja ten tööd jälle. Kui tahan 14-21 januaar reisil olla siis tueb mul mu isa filma päästa. Ohkan kuna tean, et see on raske. Õnneks ema on sekretär ja õde õppib raamatupidaajsks nii, et üht moodi pere filma. 

*Mõned tunnid hiljem*

"Kallis, müüme oma prääguse maja maha," ütleb Mariete. "Miks?" küsin ülatunlt. "Selles majas liiga palju juhtund. Alustame algusest," ütleb ta. "Nokui soovid. Kus me siis nii kaua eleme?" küsin ma. "No lähme äkki su vanemate juurde," pakub ta välja. "Pole paha mõtte," vastan ma. "Räägin siis temaga," ütlen ma. Sööme ja joome ja siis hakkame haigla poole tagsi minema. Saadan ta palatini. "Musi pean koju minema. Mõmmi tahab välja ja kodu koristamist ja asjad aiamist," ütlen talle. "Tahan väga Mõmmit näha," ütleb Mariete. Ma võtan ta homme kaasa siis läheme jalutame temaga," pakun välja. "Oleme kokku lepinud. Tsua!" ütleb ta. "Tsua!" ütlen ka ja suudlen ja siis hakkan minema. 

Kõnin regristatuurist mööda ja ütlen:"Hea taega"! Nad vastavad samaga. Liigun parklas enda musta BMW poole. On ikka alles iludus. Teen uksed lahti ja istun sisse. käivitan moodori. Nurub nagu alti. Sõidan koju mõtetes Mariete ja et teeks räa mis vaja. 

*Kodus*

Pargin auto maja ette. Tulen autost välja ja panen uksed lukku. Kõnin välis uksen ja hakkan taskust võtmeid otsima. Leian võtmed ja keeran ukse lukust lahti. Mõmmi tuleb mulle kohe rõõmsalt vastu. Ta rõõmustab alti kui koju jõuan. Lasen mõmmi taga ukse haudu hoovi, et ta saaks oma ädad ära teha. Hakkan kohe koristama ja asju pakkima. Helistan ka sell ajal emale. 

*Kõne*

Mina: Tsau!

Ema: Tsau! Mis mureks?

Mina: Me koliks ajutiselt Mõmmi ja Marietega sinujuurde kui sobib ikka?

Ema: Sobib aga miks te seda teete?

Mina: müüme maja maha ja ostame uue. Uue elu alguseks.

Ema: Selge.

Mina: Tsau siis!

Ema: Tsau!

panen kõne ära ja hakkan pakkima edasi. Lähen meie tuppa ja võtan sealt tema ja enda riided. Siis ta meigi ja muud jamad. Kõik mis meile kuulub tuleb meiega välja arvatud mööbel. Hakkan avikselt asju ema juurde vedama. Täna viima ma ära magamistoa aja vanni toa asjad siis tahaks ka veel sodi toa asjad ära viia. Raske loobuda sellest kõigest mis mulle tähtis on. Siin majas on nii palju häid asju juhtudnud ja nüüd tuleb sellest loobuda. See on raske. Samas saan ma Marietest aru ta kaotas om pere. Tal pole isa. Ta isa jätis terve ta endise elu ja läls edasi. Nüüd tahab Mariete sama teha. Uus algus. Viina ka Mõmmi ema juurde. Panen Mõmmi asjad kokku ja üritan teda siis autole saada. See on raske.

*Ema juures*

"Noh ja siis me otsustasime, et kolime ära," räägin ma kogu loo emale. "Õige tgu," ütleb ema selle pele. "See pole okey, et isa jätab nii terev oma pere vaesusse," ütleb ema. "Jah!" vastan ma. "Loodan et Mõmmi suudab siin kohaneda," ütleb ema j vaatab Mõmmit kes ukse ees liikumatult lebab. "Teda on palju solkutud nii," vastan ma. Süda jookseb verd tema pärast. "Ta ei kohane kui Mariete siin ei ole. Ta on Mariete oma," ütleb ema. "Ma kohtusin täna Ranariga," muutab ta teemat. "Nii?" küsin ma. "Ta küsis kuidas Marietel läheb," ütleb ta. "Sa räägisid talle?" küsin ma. "Jah!" vastab ta. Naeratan. Las ta nautib seda. "Kell palju lähme magama homme pead kohtumistele minema," ütleb ema. Noogutan. Liigun oma tuppa ja lähen magama ära.

26. Detsember, teisipäev

Ärkan äratusele. Vahetan riited ja kiirustan sööma ja sealt tööle. Kiireks lähe tähta ajad kukkuvad ja ma pole midagi erilist tehtud. Saan erinevate klientitega täna kokku.

*Haiglas*

Kiirustan Mariete juurde olen lootusetult hiljaks jäänud. Avan ta ukse. Näen ta nutuseid silmi. "Anna andeks!" ütlen ma kohe ja jooksen ta poole. "Ma...arvasin...et..sa...ei...tulegi," nutab ta. "Ma lubasin ju," ütlen ma. "Sul on naiste parfüü küljes," ütleb ta. "Anna andeks. Tulen Noora-Emilia juurest Armand tahtis enda kinki," ütlen ma. "Selge," ütleb ta ja juba vaikselt rahunedes. "Kui oled täielikult rahunenud lähme õue. Keegi oodab sind seal," ütlen ma. Ta rahuneb aga mite täelikult. "Lähme kohe," ütle ta. akkame õue poole liikuma. Astume uksest välja ja Mõmmi rebib ennas mu ema käest lahi ja tormab kohe Mariete poole. Nad on koos nii õnnelikud. Rõõm on seda vaadata. 

____________________________________

Hey! Te vist saate aru, et milla postitan. Ilusta teist adventi tele! <3