Miks mitte keegi ei räägi tõde

9. Osa

"Ma armastan sind," ütleb Dobias. "Mina sind ka," vastan ma talle. See tundub kahtlane see irve ta näol. See keha hoiak. "Varsti algab sull kool ja ma peaks tööle minama," teeb Dobias juttu lahti. "Oi kui meeldiv kuulata, et muretsed mu kooli elu pärast," naeran ma ta üle. Ta muutub tõsiseks. "Ma ei tahaks seda teha aga ma pean," ütleb ta kurvalt. Vaatan teda hämingus näoga. Mis toumub? Küsin ma mõtetest. Tahaks need sõna välja öelda aga jaksu pole. Kas ta jätab mu maha? Miks? "Kun sa oled selle jaoks liiga noor," räägib ta edasi. Kas ta tahab last saada? Mingu kuradile. "Noh ja sa peaksid ikka gümnaasiumi ikka ära lõpetama," ütleb räägib ta veel. "Mis sellega on? Kas sa jätad mind maha?" ei pea ma kanatusele vastu ja küsin. "Meie pere tratitsoonik on, et enne pulmi peaks olema vähemalt üks laps," ütleb ta ja ohkab. Hakkan naerma. "Olen nõus ma olen selle jaoks liiga noor," ütlen ma naeru vahel. "Noh ja siin ruumi on ja ma ise olen ju kodune nii, et miks mitte?" küsib ta. "Kuula ennast," ütlen ma talle. "Hea küll vastus on ei siis?" küsib ta. "Ma pean mõtlema," ütlen ma talle vastu.

Ma ei taha talle veel oma higusest räägida ma parem ootan veel. Telefon heliseb. Vaatan kes helistab ja see on arst.

*kõne*

Arst: Tere! Siis Dr. Sepp. Tahtsin teadad, et soovime teile nädal ajapärast uued uuringud teha. Meil jäi mulje, et teil on jälle debresoon tagasi ja see mõiutab ka teie vähki. Noh ja see välja venitadud hüppeliiges.

Mina: Mis päeval ja kell?

Arst: 1. september kell 15.45 kapinet 654.

Mina: Selge. Kas oli veel midagi?

Arst: Ei hea taega!

Mina: Hea taega!

Kirjutasin kohe Arturile kes on olnud mulle suureks toeks.

*vestlus*

Mina: Tsau! Mul on 1. septemberis uuest uuringud. Kas tuled muga haiglase?

Artur: Mis juhtus?

Mina: No naad ütlesid, et depresoon ja see mõiutab vähki plus mu hüpeliigese vigastus.

Artur: Millal sa Dobiasele sellet kõikest räägid?

Mina: Ma ei tea kui kaua ma elan?

Artur: Sa saad terveks ma luban seda.

Mina: Sa tead mind.

Artur: Ma armastan sind.

Mina: Mina sind ka.

Ohkasin. Kuidas ma Dobiasele selkes selle teen. "Dobias?!" hüjan ma. "Jah!" karjuba ta paar minutit hiljem. "Kuule mul on sulle väike jutt," ütlen ma üles joostes. "Noh räägi!" on ta närvis. "Asi on selles, et mul on 1. september uuringud," ütlen ma talle. Ta oli segatuses. "Miks?" küsib ta segatuses. "Sa ei pea muretsema," ütlen ma. Lähen toast välja. "Mida sa mulle räägimata jätad," ütleb ta mulle järgi tulles. Mul läheb simi eest mustaks ja ma kukkun kokku.

Dobiase vaatenurk

Jumal tänatud, et ma ta taga kõndisin. Mis oleks siis juhtunud, kui m poles ta taga kõndinud? Helistasin kiiraabise.

Oleme nüütseks haiglas. Helistasin Arturile.

*kõne*

Mina: Tsau! Kuule hoia kuskilt kinni.

Artur: Tsau! Miks?

Mina: Su õde on haiglas koomas.

Artur: Mida? Miks?

Mina: Ta kukkus kodus kokku.

Artur: Olen kohe seal.

Ta katkestas kõne. Miks ta nii närvi läks?

Nüüd on ka Artur siin. Ta on mega närvis. "Mida sa tead?" küsin ma talt näehes, et ta käed värisevad. "Mariete on haige," vastab ta. "Mida? Miks sa kohe ei öelnud!" karjun ma. "Ta ei lubanud," on ta kurb. "Mis tal on?" küsin ma. "Tal on vähk ja depresoon," vastab ta. Mul pole sõnu. Mul hakkavad pisarad voolama. Kas see ongi viimane kord kui ma teda näen? Miks see nii valus peab olema?

Mõend tunid hiljem ma ei tea siani midagi. Vahea peal on siia tulnud Roobert, Loore, Appy, Saimon, Heleri, Raknar, Ranar, Renaate.

Sain lõpuks Martete vaatama. "Ärka palun üles!" ütlen ma talle. Hoian tal käest. "Sa suudad seda. Võitle ja tule võitjana välja," lisan ma veel.

26. august

Olen öö otsa haiglas veetnud. Täna võeti Mariete uuringutele. Ta vähk kahaneb aga ta ise on ikkagi koomas. Teda tuli kunstlikuse koomase panna kuna muidu ta sureb, kui ta hetkel üritab ärkata.

1. september

Täna peaks ta kooli minema. Roobert on hetkel aktusel. Ma otsustasin, et lähen ülikooli durundust õppima, et saaks kunagi oma firma teha. Oleme Arturiga ühel õppe programis.

Kui ma haiklase tagasi jõutsin. Tulide seal just arstid välja. "Tere! Vabantust kuidas taga on?" küsin ma kohe. "Tere! Ta sesiund on stapiilne. Vähki pole ja me võime ta kunstlikust koomast välja tuua," räägib arst. See rõõmustab mind väga. Lähen kihe tema juurde. "Ära mu kallike," ütlen ma ja naeratan. Ta hakkab vaikselt silmi avama.

Mariete vaatenurk

Kui ma silmad vaikselt avasin oli kõik väga ere ja hägune. Mu hakkas paha."Kus ma olen?" küsin ma esimese asjana. "Sa oled haiglas," vastab kuidagi tuttav hääl. "Kes sa oled?" küsin ma. "Dabias," vastab samet pehme hääl. Sirutan käe välja, et talt kõest võtta. "Ma armastan sind!" ütlen ma talle. "Mina sind ka!" vastab ta. Me suudleme. "Kas sa tead?" küsin ma talt ette vaatlikult. "Jah!" vastab ta pahaselt. Seda ma arvasingi et ta on pahane. "Vabantsut!" ütlen ma talle sosinal. "Pole midadagi. Tähtis on see, et sa elad," ütleb ta.
_______________________________________
Hei! Uus osa. Kas pole mitte tore? Pange vote ja antke comment kuidas meeldib. Meeldivat lugemist ja aitäh, et loete seda siiani.