Miks mitte keegi ei räägi tõde

17.osa

"No siis on tore aga tule sööma enne kui toit ära jahtub," ütlen ta ja lahkub. Helistan kohe Dobiasele.

*kõne*

Mina: Tsau!

Dobias: Tsau! Kas tegid nii nagu ma käskisin.

Mina: Ja.

Dobias: Valtad tibu.

Mina: Pole veel magad jõudnud.

Dobias: Sa pole sööniud ka su kõhu korisemist on kuulda.

Mina: Okei lähen kohe. Musi. Ma armstan sind. Suudlen sind.

Dobias: Mina sind ka. Head isu.

Mina: Tänud. Tsau!

Dobias:Tsau!

Panin käne ära ja läksin sööma. Söökisk oli kartuli puder ja lihapalli kaste. Sõin kõik ära. Viisin taltriku kraanikausi. Võtsin nagist koera rihma ja traksid ja läksin koeraga õue.

Jalutasin temaga randa. Äkki näen seal Laimi. Ta jookseb minu suunas. "Tsau!" ütlen ta rõõmsalt. "Tsau!" vastan talle. "Mis teeb üksi tüdruk koerag mere ääres?" küsib ta. "Jalutab," vatsn talle. "Vaiab seltsi?" küsib ta. "Ära ei ütle," vatsn talle. Jaltame tükk aega vakiuses. "Mariete, ma pean sulle midagi ütlema," alutab ta. "Mida?" küsin talt. "Dobis ei lubanud mulle seda sulle öelda aga teda pole siin ja mul ei tekki kuangi ka seda võimalust enam," räägib ta. "Ma armstan sind," ütleb ta äkki. Jään teda veitralt vaatama. "Kui Dobias ei lubanud mul sinuga kohtuda. Oligi kõik see pärats, et ta ei tahdnud, et sa seda ütleksid?" olin ma imestunud. "Jah" vatab ta. Ja sell hetkel saatab Dobias mulle sõnumi.

Dobias: Astu Laimist kohe heag mittu sammu tagsi kui sa ei tah, et ta sind kohe suudleks.

Teen seda mida Dobias käskis ja vaata ringi näen maru vihast Dobias meie poole kõndimas. "Ma ütlesin sulle midagi!" karjub ta Laimi peale. "Ta poel ainult sinu," ütleb Laim nipsakalt. Hoian Donaist Laimle vastu vahtist antamst tagsi. "Palun lõpeta," sositastan ma talle kõrva. "Kuidas ma peaks lõpetama kui ta oleks just sind suudelnud," karjub ta. "Laim palun mine ära," üteln talle. Ta lahkub. Poen Dobiase embusesse. "Rahune," ütlen talle rahulikult. Ta teeb mu pea peale musi ja juhatab mind ja Mõmmi autoni. Mõmmi läheb paksi ja mina istun ette. Dobias roolib.

Ta ei vaata kordagi mind. Ta keskentub ainult teele. Üks käsi on roolil ja tien tema süles. Vaatan siis ka aknast välja. Õhkond on pingest paks. "Miks sa taga välja läksid?" kpsib Dobias mult. "Ma ei või enam koerga õue mina. Tõsiselt?" olen ülatunud. "Sa ei saanudki Laimiga kokku?" oli ta ülatunud. "Ei! Me kohgusime koge matta rannas," ütlen ma. Ta ohkab kergentusest ja siis maantub ta käsi minu süles otsides minu kätt. Haarasin sellest kunni. Ta viis mu käe enda suu juurde ja tegi selle musi.

Ta keerast tänava otsas siise. Oota see küll mu isa maja pole. See pole ka mu ema maja. Ta tõi mind enda juurde. Ta pargib auto maja juurde ära. Tuleme autost välja. Lähen teen pagasi lahti ja lsaen Mõmmil vabalt ringi joosta. "Dobias?" ütlen. "Ja," vastab ta. "Miks sa mind koju ei viinud?" küsin talt lõpuks. "Kuna ma unustasin kuidas sind koju viia," ütleb ta ja võtab mult ümbert kinni. Hakkan selle vastuse peale naerma. Lähe tuppa ja vastu tuleb Molly, kui Molly Mõmmit näeb läheb ta mängu täis ja jookseb kohe teda tervitama.

Olen siin juba tund  aega olnud." Kuule ma pean koju ka millagil minema," teatan ma Dobiasele kes oli mgama jäänud. "Musi, ma olen liiga väsinud, et sõita tule mu kaisu pigem," ütleb ta mulle ruumi tehes. "Mine siis voodise magama. Ma võtan takso," ütlen talle. Ta ajab ennast püsti. Ta tuigertab korraks. Ta kõnnib mu poole ja võtab mu telefoni teeb seal midagi ja siis hakkab mind endaga kaasa tirima. Kui jõuma tema tuppa võtab ta entalt särgi seljast. "Dobias, ma pean koju minema," ütlen talle uuesti. Ta võtab oma kappist särgi ja siis tuleb minu juurde. Ta hakkab mult särgi ära võtma. "Aita kaasa vähemalt," ütleb ta ja muigab. Ta pilk jääb pidama mu kõhul. "Kust sa selle said?" küsib ta mu armi katsute. "Kukkusin," valetan ma talle. "Ära valeta. Kust sa said selle?" on ta range. "Okei. Mulle tuldi kallale," ütlena ma häbelikult. Ta pani selle särgi mulle sega mille ta natuke aega tagsi kappist välja otsis. Ja siis toris ta mind enda juutde magma. Ta panin käe mu ümber ja ei lasknud mul ära minna surudes mind tema vastu.

5. November

Ärakn Dobiase kõrval. Dobias magab selili. Panen pea vastu ta rinda. Kohe tuleb käsi mu pead silitma. Kalutan piisavalt pead taha, et näha kas ta magab. Vaastu vaatab muigav Donias. Ta tahab musi aga ma ajan pea tagsi. "Sa unustasid mitagi," ütleb Dobias. "Ei," vastan talle kohe. "Unstasid küll," ütleb ta vinguval toonil. Ta tõuseb istukile niie t mu pea vaib ta jalgatele. "Kas ikka ei meenu?" küsib ta uuesti. "Myulle meenub vaid see, et ma pean olema tunni pärast koolis," ütlen talle. "Ma tean seda. Aga lubage meelde tuletda, et kool satis teid kodu õppele," lisab ta veel. Jah mu kool saatis mu kodu õppele kuna mu käitumine oli välja kannatu matu. Äkitseliselt on Dobiase huuled minu omadel. Kui ta meemaltub on ta rahul. "Kas nüüd meendus?" küsib ta mult. "Ja," vastan ma salakavalt. "Nii, et ma saan veel ühe?" on ta meelitaud. "Mulle meenus, et koerad tahavd ka õue saada," ütlen ma püsti tlusetes. Dobias võtab mu ümbert kiini ja keerab ennast piisavalt, et ta istub mu peal. "Sa peaksid kaalust alla võtma," mõnitan ma teda. Ta ei vasta mulle vaid hakkab hoppos kõtistama. "DOBIAS!" kisendan ma. "Lõpetan siis kui sa annad midagi vastu," ütleb ta salakavalt. Teen ta põsele kiire musi. "Nii vähe," üritab ta solvunut mängida. Ma suudlen teda ja siis pääesen vabatuse.
_______________________________________
Hey! Uus osa ma tean, et mul läheb elu kaua nendega aga, et need head oleksid lähebi kaua.