Olen tagasi isa juures. Koristan oma toa ära. Mu telefon hakkab vibreelima mis tähendab et keegi saatis sõnumi. Vaatan eks see oli.
*vestlus*
Dobias: Tsau!
Dobias: Lähme välja?
Dobias: Kas sa oled surnud?
Dobias: Ma armastan sind!
Dobias: Mis teed?Mina: Tsau! Ei! Ei! Ma ei tea. Seedin seda kõikke.
Dobias: Siin pole midagi seedida. Ma olen su järgi hull ja sina minu järgi. Me mõlemad tema seda.
Mina: Räägime hiljem.
Ma tahaks olla taga koos. Samas osa minust keelab seda. Ta on mind ikkagi kaks korda petnud mis mõtet sell kõigel on? Ma ei saa aru oma tunnetest üks hetk ei saa ilam temata hakkama teine hetk ma vihan teda. Ma vain oma venda või parimaid sõbru.
*vestlus*
Mina: Tsau kas saad minu juurde tulla?
Loore: Tsau! Sorry aga tegelen millegi muuga.
*vestlus*
Mina: Tsau! Kas saad minu juure tulla?
Abby: Tsau! Ei lähme Patrickuga kino. Sorry!
*vestlus*
Mina: Tsau! Kas isa juure saad tulla?
Artur: Tsau! Ja olen varsti seal.
Lõpuks keegi saab mind aitada.
Artur astub mu toa uksest sisse. "Tsau! Mis mureks?" küsib ta kohe mult. "Tsau! Mureks on Dobiase ja minu suhe," ütlen ma ja ohakn. Ta teab kõike. "Räägi," ütleb ta. "Ta on mind kaks korda petnud. Nüüd tahab ta muga uuesti kokku minna ja ma ei tea mida ma ta vastu tunnen. Ühel hetkel tunnem ma ta vastu viha ja teisel hetkel armastust," seletan ma. "No ma tean Dobiast kaua, kui ta on kaks korda petnud siis kolmantad ei tule kuna tavliselt läheb ta lahku siis. Aga sa oled ta jaoks eriline. Ta tunneb sinuga olles enast ise endana. Palu andest talle. Te olet mu lemmik paar," julgustab ta mind. Ta võtab mu enda embusesee. "Ma armastan sind!" ütlen ma talle. "Kui sa poels mu õde oleksid sa mu tüdruk," ütleb ta. Ma tean seda ta on mulle seda räägind. Ma suudan ta maha rahusta kui vaja ja ta soovib mulle alati parimat. "Ja nüüd ma viin su Dobase juured," teatab ta pelae pikka aekset pausi. Kui armast tast, et ta alti minu eest otsustab.
Kas mul oli valikut? Ei kuan nüüd ma olen selle maja juurs. Ja Artur sõitis just minema. Kuradi kurat. Näen Dobias rõdul veebi tegemas ja ta kohe märkab mind. Nagu oleks oodanud. Lähen ukse juutde ja avan selle. Kohe tuleb mulle Molly vastu. "Tsau! Sa tuligi!" oli ta ülatunud. "Tsau! Mul polnud muud võimalust," vastan ma. Ta naeratab õrnalt. Külap ta juba teab. "Käkki keeraja," ütlen ma talle. "Ei ole. Sa poleks muidu siis tulnud," ütleb ta. "Aga kui mul oleks midagi muud plaanis olnud?" küsin ma talt. "Siis ma oleks enast seltsi pakkunud," vastab ta. Võtan tagi seljast. "Mis plaanid siis täna?" küsin ma elutuppa minnes. "Sinuga aeg veeta," vastab ta ja istub minu kõrvale.
Hakkame filmi vaatama. Dobias istub kohe minu kõrvale. "Ära loodai, et ma oma võla veel nii pea tasun," ütlen ma muiates. "Just lootsin," teeb ta võlts solvumise. Kui film on käsinud 10 minutit siis hakkab ta mind suudlema. Lükan ta eemale. "Ma vaatan filmi," vastan ma talle. "Ja ma tahtsin koraks meelde tuletada su huuled," ütles ta muiates. Lasin pea Dobiase õlale. "Noh film tüüdas ära?" küsib ta kohe selle peale. "Ei," vastan ma. Ta teeb teise katse mind suudelta see kord vastan samaga. Ja siis eemaldun. Ta suule tekkib naeratus nagu oleks saanus väga olulise loa.
Ta suudleb mind kord veel. Kui kinituseks, et sai ola. Järgmine hetk on ta sooiad käed minu särgi all.
3. novembeer
Ärkasin Dobiase kõrval. Eilne oli imeline. See kõik andis tunnistust, et me oleme paar. "Ma armastan sind!" ütleb Dobias ja silitab mu pead. "Mina sind rohkem," vastna ma ja keeran näoga tema poole ja suudlen teda. "Näed eile väitsid, et ei saa oma võlga. Aga vot sain," tuletab ta mulle meelde.
_______________________________________
Hey! Uus osa jälle. Pange vote ja jätke comment kuidas meeldis.
YOU ARE READING
Miks mitte keegi ei räägi tõde
Short StoryMariete ja Dobias kohtuvad tänu Mariete vannale Artur. Poisil tekib tugev tunne Mariete vastu. Nad hakkavad käima ja neil juhtub nii mõnda koma teist. Kui Mriete saab 19 siis mis saab? Kas ta jääbib beebit ootama? Kas ta lõpetab kooli? Mis saab edas...