Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

#16 Tuttav võõras

#16 Tuttav võõras

Aega võttis, aga asja sai.

Naudi.

------------------------

Jooksin metallistmagnetkuubikute tekitatud linnakus ringi nagu hullumeelne, hüpates otsekui saaki jahtiva gepardi kombel üle maa alt ilmuvatest seintest. Higistasin oma tavapäraste treeningrõivaste all nagu patune pihitoolis. Treening oli Elva valvsa pilgu all kestnud juba nädalaid ning ma hakkasin sellest ruumist, tema võrratust blondist juuksepahmakast, "Stevenist", kes minu arvamuse kohaselt peab olema kas arvuti, või üks eriti kidakeelne ning kõrge igavusetaluvusega vanem vennike, pehmelt öeldes väsima.Kuid treening oli teiste reameeste juuresolekuta muutunud aina karmimaks ning produktiivsemaks. Toitusin viimasel ajal vaid "salajaste" koostisosadega spordijoogist, mida Elva mulle kolm korda päevas kokku keetis.

Kuigi see võib tunduda ebatõenäoline, ma igatsesin suhtlemist ja tahket toitu. Viimast võibolla esimesest veidi rohkemgi, valge, kondentspiima sarnase maitsetu löga kõrvale sain vahest harva vaid mõne banaani. Kui Elva oli alguses tundunud ajatu ning otsekui robotlikult intelligentne ilmutus, siis iga koosveedetud hetkega sain ma üha rohkem aimu tema naiivsusest ning sellest, kui vähe tal tegelikult minu isa operatsioonidest aimu oli. Tüdruk oli sarnases kinnipidamisasutuses üles kasvanud, sõpradeks hunnikus juuksetooteid ning vanemateks nutiseadmed, millega ta kui mänguasjadega ümber käis. Viimane oli jäänud pärast mitut nädalat ainukeseks muljetavaldavaks omaduseks tüdruku juures.

Olukord hakkas taaskord halliks muutuma, kuid minu keha kohta ei saanud sama öelda -  olin tundmatuseni muutunud. Peened lihased, mis mul paari viimase kuuga tekkisid olid kahekordseks paisunud. Olin kaotanud viimse kui rasvaprotsendi, süüdistan selles Elva piimjat vedelikku, kõik kulturistid oleksid tema keeduse üle kindlasi väga õnnelikud. Õnneks ei hakanud mina nende kombel oranžiks muutuma, kohustusliku võltspäevituse korral oleksin ma kindlasti endal vabatahtlikult kõri läbi lõiganud.

Kirjutamine oli samuti uuesti kohustuslikuks muudetud. Hoidusin seekord aga kiivalt isiklikest teemadest kirjutamisest, sest olin jõudnud arvamusele, et just mu kirjadest olid nad Tormise eksistentsile jälile jõudnud. Muutusin üha kinnisemaks, rääkides päevas kohati vaid paar vajalikku lauset. Kirjutamise asemel kritseldasin ma viimasel nädalal paberile tundide kaupa erinevas kirjastiilis fraasi "Häid jõule". Jõulud olidki peaaegu kohal. Pea kohal, püüdmatus kõrguses seisvast aknast oli maailma otsekui tagurpidi pööratud. Hakkasin ilmamuutustest ja välismaailmast infot koguma vaid taevast vaadates, vahel mul oli isegi tunne, et kuulen , kuidas pilved liiguvad ja juba illusioonina tunduvad puud aeglaselt kasvamise unustavad ning hakkavad ennast talveks sisse pakkima.

Ma ei kahtle enam karvavõrtki selles, et olin ja olen hulluks minemas. See on nüüd juba fakt, aga kuklas on hakanud tiksuma tunne, et hulluse ja kehalise võimekuse kõrvalt on hakanud kasvama ka minu vaimsed võimed. Hüüe nüüd kõigile tüdrukutele. Teate seda tunnet, kui enne seda kindlat hetke kuus sa muutud sutsuke ebastabiilseks, emotsionaalseks ja plahvatusohtlikuks? Seda hetke, kui sa tunned paremini kõiki lõhnu, reageerid kiiremini ja ägedamalt igasugustele välistele mõjutustele? Viimasel ajal on kõik minu kehas kuidagi valmistunud selleks, et mul hakkaks see kindel moment kuus. Aga seda ei tule. See ei saabu ja sellisel kaljunukil seismine on muutnu mind kohutavalt ärevaks.

"Võta, joo, sul läheb seda vaja."

"Mul ei ole kõht tühi." Tõukasin ma Elva valget pudelikest hoidva käe eemale.

"Jah on küll." Ütles ta rahulikult oma tahvelarvuti diagramme uurides. Nad kaardistasid kogu mu eksistentsi, mu unerütmi, mu toitumisastet, kuidagi oli neil õnnestunud ka minu emotsioonide kõikumist täpselt diagrammidele märkida. Kui nägin parasjagu rõvedalt märga unenägu Ruubenist ja meie intiimsest hetkest minu toas, ajas Elva mind ülesse ja süstis mulle mingisugust kollas vedelikku. Tablettidest olid nad loobunud siis, kui mõistsid, et ma need kõik toime vältimiseks väiksesse kiletükki mässituna alla neelan. Sama lugu oli siis, kui nägin unenägu endast oma isa surnuks kägistamas - need vägivaldsed unenäod olid kuse värvi vedeliku kiuste hakanud ilmuma ikka tihedamini ja tihedamini.