Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

#20 Tõugjakotletid

Pean lihtsalt kuskilt alustama, pean midagi ütlema. Mõtlesin ma, kui hingasin sisse suitsutatud vahtrasiirupi hõngu. Mida ma ütlen?

Pöörasin pilgu tänasele päevamenüüle ning naeratasin. Kummardusin punaste rastapatsidega pilgu eest peidetud koha poole, kus arvasin olevat tüdruku väikse 3 hõbedase kõrvarõngaga kõrv. "Ma arvasin alati, et tõugjas on punase raamatu kala."

David võpatas ning pöördus arusaamatuses ringi, nähes mind lasus ta näole mõistmine. "Meeldiv, mida sa siin teed?"

"Ilmselt ei tule see sulle üllatusena, aga mul on kõht üsna tühi, hommikusöök ei olnud mu kehale piisav." Naeratasin kelmikalt. "Mis sa arvad, kas punase raamatu kala tellimine teeb minust kriminaali?"

"Millest sa räägid?" Küsis tüdruk nüüd juba naerusuiselt, ning nihkus järjekorras edasi.

Tõmbasin ta endale lähemale ning osutasin sõrmega seinal olevale Daily menüüle. Otse kalaseljanka all seisis roog, mille legaalsuses kahtlesin sügavalt.

Tõugjamarja kotletid köögiviljadega. (PIIRATUD KOGUSES!)

"Oled suur kalastushuviline?"

"Oi, elukutseline, aga mis sa siis arvad, kas mul on sellist sorti kriminaalne külg?"

David võttis järjekorra lühenedes mehekõrgusest hunnikust halli kandiku ning lasi peaaegu kasutamisest läbipaistmatuks muutunud piimaklaasi konteinerist ananassimahla. "Ma arvan, et meeldiv on vaid väga pisike osa sinu karakteristikast Olivia."

"Sa tead mu nime?" Pärisin üllatunult.

"Teen alati ära oma kodutööd.. Ainetes, mis mulle huvi pakuvad." Tüdruk keeras mulle selja, ning pöördus toitlustajatädi poole, kelle rinnas kõlkus Caps Lockis kirjutatud silt.

Tere!

Minu nimi on Eva,

olen TUMM.

Palun osuta sõrmega soovitud toidule!

David naeratas Evale ning asus tädi ees seisvat nimekirja uurima, ning osutas näpuga tõugjamarja kotlettidele. Muigasin endamisi, ning tegin seda sama.

Istusime koos söökla nurgas olevas kahe kohalises lauas, mida ümbritses ühelt poolt odavast, puitu imiteerivast materjalist sein ning teiselt poolt maast laeni ulatuv aken. Toolid millel istusime olid kaetud rohelise riidekattega ning nende taha oli ülejääkmaterjalist seotud suur sõlm.

Toolid tundusid otsekui mõnest veidrast keskmise ameeriklase pulmast laenatud, kuigi valget riiet asendas meil sarvkesti põletav neoonroheline.

Vaatasime Davidiga teineteisele suutäite vahel otsa. See ei olnud ebameeldiv, rohkem nagu õrritav. Kumbki meist ei soovinud esimesena juttu alustada, selle tulemusena sundisime teineteist pilkudega alla vanduma. Unustasime tulise võistluse vahel juba peaaegu söömise, kui lõpuks vaikuse katkestasin.

"Mis su nimi on? Sinu pärisnimi?" Pärisin ma, võideldes taldrikul viimase kotletitükiga. Marjakotletid kippusid kiiresti koost lagunema ning pudiks minema. Nüüd, kui järel oli vaid veel kahe ampsu jagu, pidin kotletti leiva ja kahvli abil taldrikul taga ajama.

"Anita."

"Niiet mitte Kerttu, ega David?" kergitasin kulmu ning jätsin kotletti sinna paika.

Tüdruk naeratas ujedalt: "Kerttu on mu noorema õe nimi."

"Sul on õde?" Uurisin huviga, "kui vana?"

"14, üsna kaak, ma ei ole ka eriti hea eeskuju olnud." Muigab tüdruk kurvalt.

"Kas ma võin sind ka edaspidi Davidiks kutsuda? Kust see üldse tuleb?"

Ka Anita pani söögiriistad risti taldrikule, tähistamaks, et on lõpetanud. "Südameasja oled kunagi vaadaud?"

Põrnitsesin teda segadusse sattudes: "Seda saadet? Mis kuskil etvs jookseb?"

"Just seda."

"Mis sellega on?"

"No seal on üks David, elab koos selle imeliku vuntsmehe Vernoniga ja seal on Berni ja see koer, mis ta nimi nüüd oligi..?" Vaatas ta abi otsides mulle otsa.

Nägu kiskus vägisi naerule ja juba ma itstasin pidurdamatult. Ma isegi vist norsatasin korra, aga ma ei suutnud lõpetada. Rääkides karakterist välja minemisest - see tüdruk nägi välja nagu keegi, kes vaatab päevad läbi õudukaid, mitte 90nendate Inglise väikelinnadest vändatud saateid, mis tulevad etvst.

"Sa üllatad mind David."

"Spontaansus on voorus," vastas ta lihtsalt.

"Kas see mitte vagaduse kohta ei käinud?" Küsisin pilkavalt.

"Mitte seal, kus mina elan."

"Kus sa elad?" Haarasin sõnasabast.

"Tead sa seda, et esimesel kohtingul pole viisakas nii isiklikesse küsimustesse laskuda."

"See ei ole kohting." Ma ei tahtnud, et see oleks. Mu esimene kohting peaks olema midagi erilist. Midagi planeeritut ning nüüd järele mõeldes ei oleks mul midagi selle vastu, et minna kohtingule Davidiga. Vangutasin pead, see polnud kindla peale kohting, aga kui ta ühe tahab, siis ma ei ole kade seda pakkuma.

"Ei ole?" Varem ta nii enesekindlates silmades vilksatas väike haavumise säde. Tundsin, et pean ennast täpsustama.

"Kas see on sinu ideaal kohtingust?" Viipasin käega ümbritsevale, müra ning rahvast täis sööklale.

"Ma arvan, et ideaale ei ole mõtet taga ajada," vastas ta lihtsalt pead vangutades.

"Kõlab nagu laiskus, või lihtsalt alla andmine," põrgatasin palli talle tagasi.

"Ei peaks. Vaata," ta nõjatus mulle lähemale," sündmustele või inimestele liiga kõrgete nõudmiste esitamisel pettud sa igal juhul. Parem on üldse mitte midagi oodata, mõistad? Mida vähem sa ootad, seda õnnelikum sa oled kui saad rohkem, aga kui ei saa, pole ka hullu."

"Mul on sinust kahju," vangutasin uskumatuses pead. "Ma palun sul nüüd midagi teha David. Võin ma sind ikka nii kutsuda?" Küsisin igaks juhuks üle.

Tüdruk noogutas, muie kitsaid huuli pärjamas.

"Pane silmad kinni. Nüüd kujuta ette kõige erilisemat ja ideaalsemat kohtingut, mille peale tulla suudad." Lasin tal veidi aega silmad kinni istuda ning jätkasin siis: "Ma kutsun su välja David ja see kohting tuleb parem, kordades parem, kui see, mida sa praegu kinniste silmade taga näed, usu mind." Viimaste sõnadega kummardusin ikka veel kinniste silmadega Davidile lähemale ning kalutasin oma pea tema vasaku kõrva juurde.

"Olen sinu ukse taga neljapäeval, kell 7, ära mind unusta." Nende sõnadega vajutasin tüdruku kõrva ja põsesarna vahele jäävasse lohku õrna suudluse ning haarasin laualt kandiku ning jalutasin sööklast välja. Tundsin tüdruku silmi enda selga soojendamas. Ta ei unusta, ma vähemalt loodan, et mitte...

* * *

Olin riietatud keha tihedalt kallistavasse õhtukleiti. Roheline pits