Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

#22 0 negatiivne

#22 0 negatiivne

Kuulake lugu ja kui saate, siis vaadake ka videot, sõnum on tugev ja sobib siia hiilgavalt.

Naudi!

------------------------------------

Vaarusin kui udus kahest trepist alla, vastu seina ja trepikäsipuud puusi ära lüües. Füüsiline valu oleks pidanud aitama sellest tundetuse pilvest välja tulla. Vaatasin kella, kolm minutit oli mesilasesüstist möödunud. Õhk väljust kopsudest kiirete pahvakutena, meenutades veidi õhukahurit, oleksin tahtnud kontsasid jalast ära võtta, et majast kiiremini pääseda ning ülejäänud elu ühika vedruvoodis teki all veeta.

Garderoobis polnud kedagi, oli alles etenduse teine vaheaaeg, kui nüüd päris aus olla, siis mul ei olnud õrna aimugi, millest etendus rääkis, või mis oli selle pealkiri. Otsisin kotist garderoobi plastikkaardikest, et oma uut mantlit õlgadele tõmmata saaksin. Tegutsesin vastupidiselt igasugustele ettevaatusabinõudele, oleksin pidanud etenduse lõpuni vaatama, vähemalt oleksin pidanud istuma seal nii kaua, kui sõber Daniil sussid püsti viskab.

Maohappe maitse tõusis keele tagaosale, ma polnud terve päev otsa midagi söönud. Stress oli närinud mu mõtteid meeli ning isegi juustuvõileiba, sest olin oma leiva ja saiakorvist avastanud rotipabulad. Igatsesin vanglasse tagasi, rohkem kui kunagi varem. Kui garderoobitädi mulle mantli ning talvesaapad ulatas olin ma juba poolel teel teatriuksest välja.

Viskasin kontsakingad vastikusehoos teatri ette prügikasti, kuid enne murdsin igaks juhuks ära ühe kontsa, et mingit jama ei tuleks ja ma saaksin Elva käest ära vaid väikse peapesuga. Ma ei olnud oma jälgede koristamises eriti osav, ega tahtnudki olla. Ma ei teinud midagi vabatahtlikult, las mu isa siis koristab ise minu järgi, kui ei soovib mulle taolist elukutsevalikut.

Seisatasin hetkeks ja vaatasin sügisesse õhtusse. Olin olnud nii endasse tõmbunud, et polnud tähele pannudki, et halli asfaltit oli katmas selle sügise esimene lumi. Punane mersedes peatus klikiaegse teatrihoone kõrval ning juhipoolselt istmelt astus välja käsi soojaks puhkuv 40nendates mees. Kiirelt teisele poole autot suunudes, liiklusele eriti tähelepanu pööramata avas ta kõrvalistuja ukse ning välja astus väike, ümbes 7 aastane tüdruk, kellel ilmselgelt oli kalduvusi siniverelisusele. Tüdruk ulatas isale pehmelt käe ning asetas pisikese valgetesse polkkkontsaga kinga susatud jala õrnalt lumisele asfaltile.

Isa haaras tüdruku paremast käest ning naeratades suudles seda käeseljale. Lapse külmast juba õhetaval näol laiutas lapselik sära ja pimestav naeratud. Mütsi alt kukkus tüdruku laubale tumepruun lokk.

Sõrmed suundusid nagu iseenesest kõrva juurde ning haarasid sealt pisikese raadiosaatia, saates selle lauapõrkest kontsakingade järel prügikasti. Tormasin trepist 3 astet korraga võttes üles ning suundusin rõdule, kus Daniili istekohad asusid. Tunnistasin endale ähmaselt, et Elva ei oleks mul lasnud päris üksinda missioonile minna ning rahva hulgas peab kindlasti olema mõni isa tallalakkuja või isaga sarnane tallalakkuja, aga nad ei saanud nii avalikus kohas minuga midagi ette võtta.

Tõmasin esimese rõdukorruse uksest lahti ning minu ees avanes hirmutav vaatepilt. Terve rõdu oli täis pakitud ning Daniil, poja pea õlale toetumas istus eelviimases reas peaaegu kõige keskel. Vabandades liikusin ma aeglaselt aga visalt oma eesmärgile lähemale eirates tigedaid mõminaid ja sosinaid. Vaid kahe tooil kaugusel mehest tardusin ma hetkeks veidrasse kookus positsiooni ning oleksin äärepealt püsid täis lasnud, mehe silmad olid kinni. Kas ma olin hiljaks jäänud? Ega mees juba surnud pole? Sekundiks torisesin mehe kohutava immuusussüsteemi üle, kui naine, kellel ees ma kooutasin mühatas tervele saalile kuuldavalt ja mumises midagi, millest mõistsin ainult sõnu „noored", „põiepidamatus" ja „idioot".