Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

4# Ohverdus julgeoleku nimel

#4 Ohverdus julgeoleku nimel

EDITED

----------------------------------------------------------------------------------

Tõusin oma ragisevalt taburetit, ning jätsin tömbiks kulunud hariliku sinna paika. Läbi tubade levis kõrvulukustav kellahelin, justkui oleks pandud tööle hiiglase mõõtmetes äratuskell, hääl oli kurdistav.

Teadsin, et mul on riiete vahetamiseks aega 2 minutit, enne, kui pean oma toa ukse ette rivistuma, kõndima relvastatud musklimägedest saadetuna auditooriumisse ning andma au mehele, keda ma siin maailmas kõige rohkem vihkasin. Oma isale.

Tõmbasin voodialt välja metallist kalakasti meenutavast kirstust välja oma treeningrõivad. Jooksu-retuuspüksid, need olid tule ja vihmakindlad, paksust materjalist ning nende jalga saamine oli omamoodi katsumus.

Tõmbasin poolde säärde ulatuvad kerged mustast nahast, kontsata saapad jalga, heitsin seljast musta V-kaelusega vabaaja pluusi ja tõmbasin sporsirinnahoidja peale pükstega sarnasest materjalist liibuva, eest lukuga ning pikkade käistega pluusi.

Juukste pärast ei pidanud ma enam muretsema, need olid saabudes lõigatud umbes 5 cm pikkuseks ja turritasid nüüd igas suunas.

Kinnitasin oma nahksed kindad püksivööle ja tormasin uksest välja.

Koridor, kus minu tuba asus oli umbes 30m pikkune, linoleoom põrandaga, hallide seinte ja laega. Kõiki ehitisi valgustasid luminofloorvalgus lambid, mis muudsid need külmaks ja kõledaks.

Enamus tüdrukuid olid juba oma tubadest välja tulnud ning seisid jalad õlgade laiuselt, käed seljataha sõlme seotult vaikselt uste ees.

Kõlas teine kell, mis tähendas, et viimane aeg oli tubadest välja tulla. Minu paremal käel asetseva ukse ees ei seisnud veel kedagi. Häälte järgi, mida läbi seina viimased nädalad kuulnud olin järeldasin, et tüdruk on pikk. Ta suutis voodist kirjutuslauani kõndida vaid kahe sammuga, arvatavasti umbes 180-185 cm.

Tüdruk norskas nagu traktor, seega arvasin, et ta on pärist sarnasest maakohast nagu mina(mitte, et ma kunagi norsanud oleksin, aga peened linnapreilid minu kujutlustes tavaliselt ei norska).

Ma ei olnud teda samuti kunagi nutmas ega kirjutamas kuulnud, ta oli julge, või lihtsalt jonnakas, et julges otsestele käskudele vastu hakata, kuigi keegi neid ei kontrollinud. Oli meile ju selge sõnaga öeldud, et me peame iga päev vähemalt ühe lehekülje kirjutama. Minul ei olnud selle vastu midagi, kui ma vabal ajal poleks kirjutada saanud, oleks ma igavusse kooland.

Vahest harva olin teda ümisemas kuulnud, lood olid rütmikad ja minule täiesti tundmatud. Mina olen alati instrumentaalmuusikat armastanud ning pole poppmuusikast eriti lugu pidanud. Kuid tema suust kuulatuna tundusid need, ma ei teagi, kutsuvad? Või oli asi lihtsalt selles, et ma polnud juba paar nädalat mingisugust muusikat kuulnud. Hetkel oleksin ka Ivo Linnaga leppinud.

Tüdruk astus kiirustades toa uksest välja.

Vahtisin teda näljaste silmadega.

Pikkuse suhtes oli mul õigus olnud- ta oli tõeliselt pikk. Tüdruku nahk oli päevitunud rohkem, kui enamikel eestlastel. Tema tumepruunid silmad olid sügaval kolba sees kahtlustavalt kissis ning see jättis temast mulje, nagu ta oleks alati tõre ning tujust ära. Tüdruku nägu oli nurgeline, näidates endas jälgi kiirest hiljutisest kaalukaotusest.

Ka mina olin siin oldud ajaga kaalust alla võtnud, põlved kokku surudes olid reied teineteisest 1cm õhuga eraldatud. Varem oleks see mulle rõõmu valmistanud, milline tüdruk ei tahaks olla peenem ning treenitum? Kuid hetkel oleksin leppinud ka 100 lisakilo kui selle kinnipidamisasutusega siin.