Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

#17 Maailm läbi kuulikindla klaasi

#17 Maailm läbi kuulikindla klaasi

-----------------

"Siin on krediitkaart ostude tegemiseks, ära liiale mine, see näitab samuti sinu emotsionaalset ebastabiilsust, kui esimese asjana shopingutuurile suundud. Sinu toakaaslaste andmed ja taust on sellel mälukaardil ning siin," ta ulatas mulle punase mälupulga,"on kogu informatsioon sinu esimese ülesande kohta. Ära mulle pettumust valmista."

"Kuidas ma suudaksingi." Sarkasmitsesin ma ja võtsin isa käest vastu mulle mõeldud asjad. "Tahaksin öelda, et jään seda kohta igatsema, aga see oleks vale."

"Siis valeta."

"Polnud plaanis." Kohendasin oma tsiviilisikuriideid - tumesiniseid boyfriend teksad, valge top, kaetud punase v-kaelusega kampsuniga, kaelas must siidisall, käes samasuguse koloriidiga nahkkindad, lörtsi hoidis kehast eemal velvetist peaaegu põlvedeni ulatuv sirgelõikeline, nööpidega mantel. Kuna pidin oma 16 eluaastaga etendama Tallinna Sisekaitseakadeemia esimesekursuse üliõpilast, olin ma saanud uue, moodsalt tuhmblondiks pleegitatud lühikese soengu, mis teksadega sama värvi bareti alt peaaegu väljagi ei paistnud. Jalas olid mul mustad umbes 10cm kõrguse kontsaga "talvesaapad", mis lõppesid pahkluu juures, nii, et teksade ja saapa vahel võis kõndimisel näha mu elevandiluuvalget nahka.

Elva oli mulle viimastel päevadel andnud kohutava hulga näpunäiteid enese üleslöömise koha pealt. Seega nüüd oskasin ma peaaegu käe värisemata tõmmata endale arvestatava kvaliteediga lainerijoont, värvida ning koolutada enda liiva karva ripsmeid ning oskasin teha vahet puudri, jumestuskreemi, hajutus ning põsepunapintslil. Kõik need ilutooted, koos hunniku juuksehooldusvahendite ning mõnede riietega istusid nüüd mu keskmise suurusega punases ratastega kohvris.

Kus hundist ... mõtled.

Talvehommikupimeduses astus külma eest karusnahka riietatud Elva välja kinnipidamisasutuse väikesest kõrvaluksest.

"Anna, kas sa mäletad enda lugu? Mis sinu nimi on?"

"Olivia Murd"

"Kust sa pärit oled ja miks saabusid ühiselamusse ja kooli hiljem?"

"Olen pärit Võrumaalt, Haanjast, elasin seal oma vanaemaga, kuni läksin Miina Härma Gümnaasiumisse Tartus, pärast seda astusin Sisekaitseakadeemiasse, kuid pidin võtma lühikeseks ajaks akadeemilise, sest vanaema suri, ning keegi pidi tegelema Haanja talu juriidiliste küsimustega ning müüma maha maja ning selle alla kuuluvad maad." Seletasin monotoonselt.

"Ma ootaksin sinult veidi rohkem emotsiooni oma vanaema surmast rääkides." Naeratas Elva mulle.

"Ära muretse, saan hakkama."

"Ega sul muud valikut polegi. Keera selg." Tegin nagu kästud.

"Mis.? Aah!" Elva oli surunud paksu süstla sarnase seadeldise mu kaelalülide vahele.

"Me peame su emotsioonide kõikumisel silma peal hoidma, samuti näeme me sealt kõiki andmeid, mis on seotud su tervisliku seisundiga. Me teame, kui sa ei söö, me teame, kui sa ei maga, oled närviline, endast väljas või tunned kellegi vastu füüsilist külgetõmmet."

"Nii, et ma olen siiani vang, vang oma enda kehas? Tore, ma ei tea, mida muud ma ootasingi."

"Hoia madalat profiili, käi tundides kohal, füüsilise ettevalmistuse kursus on ainuke, mida pead silmnähtavalt läbima, selleks, et päästja õppes püsida, kuid on tugevalt soovituslik, kui suudaksid ennast sealt ise läbi vedada. See on ülikool ja sina oleksid pidanud minema gümnaasiumisse, seega püüa hoida hinded keskmised, et sa liialt silma ei paistaks kuigi pead poole aasta materjaliga järgi jõudma. Lisaks on kohustuslik iga nädal täita ka üks missioon, mille krüptogrammina, kodutöö all sulle arvutisse saadame - õnnestumine on elutähtis."