Sama Fatan

1. Osa

Lennuk oli viis minutit tagasi maandunud, nüüd kõnnin ma koos teistega väljapääsu juurde, et pagas kätte saada. Võib öelda, et mu unistus on täitunud. Ma olen lõpuks Kanadas ja enda perest eemal, kui nende kohta saab nii öelda.

Haarasin oma kohvri lindilt ja otsisin väljapääsu. Ümber ringi oli sadu inimesi, kõik lähevad oma teed tuleviku poole. Trügin läbi rahvamassi õue, et saada värsket õhku, siin haiseb kohutavalt, tol hetkel olin kade inimeste peale kuna nemad seda lehka ei tunne.

Vaatasin esimese bussi aega, mul on vaid viisteist minutit oodata, ma ei tea kuhu ma lähen, aga ehk ongi nii parem.

Lõpuks oli pikk ja ebamugav bussi sõit läbi ja ma olen linnas mis ei ole suur, kui siiski hõlmab ülikooli kuhu ma kavatesen minna. Kõnnin mööda tänavaid edasi otsides maja kuulutusi. Olin kusagil kaks tundi kõmpinud mööda linna ja lõpuks ma leidsin ühe hea hinnaga pakkumise, maja ise pidi asuma kusagil metsa sees, mis sobis mulle suurepäraselt. Valisin numbri ja panin telefoni kõrva juurde.

" Tere David Holman kuuleb." kuulsin karedat mehe häält.

" Tere. Ma helistan kuulutuse pärast, kas maja on veel vaba?" küsisin lootusrikkalt, kuna hetkel oli see mu ainuke võimalus veeta öö mitte tänaval.

" Teie õnneks on veel. Kas te soovite seda vaatama tulla? mul on hetkel tunnine paus tööl." Kuulsin mehe hääles rõõmu, paistab et ta oli ikka vägakaua oodanud, et keegi selle ära ostaks.

"See oleks tore."

" Selge saame kahekümne minuti pärast maja ees kokku. Nägemist." Ütles Hr. Holman veel ja pani kõne ära. Peatasin takso mida näin lähenemas ja ütlesin juhile aadressi mis oli kuulutusel.

Jõudsin täpselt õigel ajal kohale, nägin maja ees üht meest, arvatavasti omanik.

" Tere! Teie olete Hr. Holman? Ma olen Sama Fatan." tutvustasin end talle käe ulatades. Ta paistis üllatunud, et ma nii noor olen, kuid siiski vastas mu tervitusele.

" Olgu ma näitan teile maja. Hiljem saame paberid korda ajada ja hinna suhtes veel rääkida." sõnas ta ust lahti tehes. Minu õnneks ei olnud mul rahalisi probleeme, kuna ema ütles, et ta maksab kõik kulud kinni, peasi et ma minema läheks. Mul polnud selle vastu midagi. Usun, et kõik läheksid ära, kui nende vanemad vihkavad sind ja maksavad kõik kinni pluss annavad veel peale. Ma imestan, kust nad kogu selle raha võtsid, me polnud just kõige rikkamad.

" Nii ...siin on köök, elutuba, üleval on kolm magamistuba ning vannituba. Üks vets on all ka ja sealt saab garaaži. Ahjaa pööning on ka olemas, aga seal ei ole midagi." Rääkis mees mind oma jutuga mõtetest välja tõmmates. Ma olen enam kui kindel, et sellest saab minu uus kodu. Maja on ei ole küll kõige uuem, aga see eest korralik ja kõik vajalik on olemas.

" Niisiin oleme kokku leppinud?" Küsis mees pabereid kokku kogudes ja mind küsivalt vaadates. Noogutasin ja me surusime kokkuleppe märgiks käsi.

" Siin on võtmed ja ma saadan dokumendid postiga kohale, kui notar on need üle vaadanud. Nägemist!" ütles ta, andis mulle võtme kimbu ja lahkus. Ohkasin ja potsatasin valgele diivanile mis nägi kasutamata välja. Ma olen nii õnnelik, naeratus venis kõrvadeni. Lõpuks ometi olen ma kaugel nendest ja saan vabalt olla mina ise.

Positiivne on see, et mul ei ole naabreid ja ümber ringi oli paks mets. Paistab, et see koht oli alguses mõeldud suvilana või millegi taolisena. Elutuba on naturaalsetes värvides: Beež, valge, pruun. Ilus. Vaatasin kõik toad läbi ja valisin endale meelepärase magamis toa. Toas on kolm valget seina ja üks punase valge tapeediga sein. Valge mööbel ja kaheinimese voodi.

Ma olin väga väsinud, ning jäin magama.

Ärkasin puhanuna üles, oli pilvine laupäevahommik. Ma ei ole harjunud, pilvise ilmaga, aga see meeldib mulle. Otsustasin minna ümbrust uurima. Selle majaga kaasnes ka suur maalapp.

Võtsin oma hundi kuju sisse ja jooksin teadmata suunas. See oli nii vabastav. Tundsin hirve lõhna ja kuna ma olen näljane sööstsin ma kiiresti tema poole. Hüppasin õhku ja maandusin hirve kõri lõua vahel. Ma olen nii igatsenud seda maitset. Võrratu.

Kui kõht sai täis vaatasin veel ringi ja märgistasin igaks juhuks oma maaala ning suundusin koju. Vahetasin riided ja kuna külmkapis ei ole midagi ja ühtegi puhastus vedeliku ka ei ole pean ma poodi minema. Panin oma tossud jalg, lukustasin ukse ja hakkasin jalutama linna poole. Sinna on kusagil neli,viis kilomeetrit.

Koju tagasi jõudes jõudsin otsusele, et ma pean omale sõiduvahendi muretsema, mu jalad ja käed on surnud kottide tassimisest ja pikast teest. Ladusin toidu külmkappi ja alustasin ma maja koristamist, kuna siin on väga tolmune.

Leidsin garaažist tolmuimeja, seda on tõesti vaja. Viisin selle tuppa ja tegin kõik aknad lahti ning alustasin köögi koristamisest.

Peale viit minutit ma enam ei suutnud, midagi oli puudu ja see oli muusika. Siiani ei tea ma ütegi inimest, kes suudaks koristada ilma muusikata, kohutav piin. Jooksin trepist üles kohvri juurde ning võtsin arvuti ja mini kõlari. Alla tagasi jõudes ühendasin need omavahel ja panin oma play-listi mängima ja jätkasin sealt kus pooleli jäin.

¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤

Woah... See oli siis esimene osa raamatust nimega " Sama Fatan". Ma loodan et teile meeldib.