Sama Fatan

16.Osa

Ärkasin hommikul, kuna voodi kerkis veidike. Tegin silma lahti ja nägin kuidas Gabriel endale riideid selga topib.

" Tule tagasi." Mõmisesin, millle peale ta end ümber keeras ja minu juurde hakkas kõndima.

" Hommikust!" Naeratas ta ja tegi mu otsaesisele musi.

" Magame edasi." Pomisesin haarates ta käe ja ta voodisse tirides, mis ei tulnud välja.

" Sa maga, mul on vaja mõned karja asjad korda ajada." Sõnas mees. Noogutasin ja sulgesin silmad ja tõmbasin teki üle pea jättes ainult nina hingamiseks välja. Kuulsin kuidas ta ukse sulges.

Teist korda ärkasin järsku. Tõusin püsti ja vedasin ninaga lõhna. Veri. Mu reaksionid olid kiired. Hetkega olin ukse juures. Kuulsin kuidas Gabriel ka reageeris minu jooksmise peale ja muutus. Jooksin kiirelt maantee juurde, vaatasin paremale ja sööstsin siis vasakule. Nägin juba et seal oli üks naine, kellel on põlv verine. Olin järgmisel hetkel juba ümber ta kaela hammustanud ja hakkasin verd imema. Mmm... See on nii hea. Soe ja meeli erutav. Mõne aja mõõdudes jätis tüdruk rabelemise ja lõtvus. Surnud. Tegin ta verest tühjaks ja samal hetkel jõudis siia ilus hunt. Ta lõrises mu peale. Mille peale ma turtsatasin ja hakkasin ta pead sügama, aga ta astus sammu tagasi.

" Mis viga Gabriel?" Küsisin irve näol. Ma teatsin niigi mille pärast ta lõriseb. Hakkasin, siis tagasi jalutama. Me oleme küll maanteel ja mul on suu ümber verine, kuid see ei kõigutanud mind.

" Sama!" Oli kuulda mehe hoiatavat häält selja taga. Keerasin ümber ja vaatasin mehele süütult otsa.

" Mis mureks?" Küsisin. Gabriel seisis oma täis pikkusega minu ees.

" Kas ma pean alati sinu järgi koristama?" Uuris ta kurjalt.

" Ei, aga see oleks ju täitsa tore, kui keegi minu järelt koristab... või mis?" Naersin üleolevalt. Ilmselgelt oli vampiir mu keha vallutanud ja tegi sellega mis tahtis. Mees urises jälle ja viis oma käeg pähe ning sasis juukseid. Alustasin, siis uuesti oma teed. Kuulsin veel kuidas ta turtsatas ja ärritunult keha kraavi viskas.

Koju jõudes läksin koheselt vetsu ja pesin oma näo ära. Hetkel tekitas see veri mu näos tülgastust. Toetasin käed kraanikausile, vaatasin peeglisse ja ohkasin sügavalt. Olgem ausad, ma hävitan selle maailma enne kui ma seda valitsema hakkan. Kuivatasin näo ja käed ning liikusin magamis tuppa. Viskasin end pikali ja sulgesin silmad. Und mul ei ole ja ei tule ka veel nii pea. Eeldan, et ka Gabriel on koju läinud.

Otsustasin, siis ühe vanni võtta. Liikusin vannitoa poole. Panin vee jooksma ja otsisin kapist ühe vannipalli mille ma mõned päevad tagasi poest ostsin. Tegin krunni pähe, võtsin riided seljast ja astusin vanni.

Peale tunni ajast vees logelemist pesin puhtaks, panin selga dressud ja liikusin alla märgates diivanil pikutavat Gabrieli.

" Sa ei läinudki koju." Tähendasin.

" Sa oleks tahtnud, et läheks?" Küsis ta püsti tõustes ja minuga kööki tulles.

" Ei. Aga ma eeldasin, et lähed." ohkasin ja võtsin istet. Sama tegi ka tema. Nõjatusin toolil tahapole ja jälgisin meest enda ees.

" Kas see hakkabki nüüd nii olema, et kui ma tunnen vere lõhna lähen ma hulluks?" Küsisin pärast pikka vaikust ja sügavat silmsidet.

" Ma loodan, et mitte." Turtsatas ta. Väike muige moodi asi ilmus mu suul. See olukord on koomiline. Ja mida rohkem selle peale mõelda seda koomilisemaks see muutub.

" Mis me, siis edasi teeme?" Küsisin. Gabriel kehitas selle peale õlgu.

" Peaks Lucasega rääkima."

" Millest? Sellest, et ma joon verd kuna olen vampiir?" Turtsatasin.

" Sellest ka, aga alhvad peaksid varsti siia jõudma ja kuna me ei tea mis kavatsustega, siis on meil abiväge vaja juhuks kui nad ründavad." Rääkis ta.

" Mõeldav," tõusin ja panin vee keema:" Helistad kohe?" Uurisin. Ta noogutas ja tõstis telefoni kõrva juurde. Paari minuti möödudes sa selgeks, et Lucas tuleb siia.
Võtsin kapist kaks teetassi ja tegin tee valmis. Viisin tassid lauale ning lohistasin ühe mehele.

" Räägi midagi." Soovisin.

" Mida?" Oli ta segaduses.

" Ükskõik mida." Kehitasin õlgu ja luristasin teed, kuna see oli liiga kuum et seda niisama juua.

" Mul ei ole midagi rääkida. Räägi parem sina mis sa eile tegid, kui ma sulle helistasin." Naeratus kerkis mu näole ning ma lippasin kiirelt paberite järele. Tagasi jõudes ulatasin need mehele, kelle pilgust võis välja lugeda üllatumist.

" Ahah... Oot! Lubade tegemisega läheb miinimum kuu aega. Sa ei ole nii kaua siin olnudki." Tähedas ta segaduses.

" Tegelikult olen ma siin olnud rohlem kui kuu, aga seda nimetatakse tutvusteks." Muigasin.

" Nii... Kaua sa, siis neid tegid?" Uuris ta.

" Emm... kaks päeva. Kaks väga pikka päeva." Teavitasi. " Aga on ju lahe. Nüüd on vaja ainult ratas veel osta, aga seda teen ma järgmine kuu." Naeratasin. Mehe ilme kohkus.

" Ei. Sa ei või ratast osta, see on ohtlik, sa võid surma saada." Rääkis ta tõsiselt, mille peale ma turtsatasin.

" Surma võib ka niisama seistes saada. Ja pealegi ei ole see nii ohtlik. Jalgrattaga sõitmine on ohtlikum." Tähendasin.

" Ikkagi ei ole ma selle poolt." Ütles Gabriek ja jõi teed. Samal ajal kostus uksekell ja ma olin ukse juures seda avamas. Otsa vaatas Lucas sõber.

" Mida sina arvad mootorratastes?" Küsisin kohe.

" Tere sulle ka. Go for it. Ma olen alati tahtnud ratast." Muigas ta.

" Kuulsid Gabriel?" Naeratasin võidurõõmsalt.

" Ikkagi ma arvan, et sa ei peaks seda ostma." Kostus madal hääk köögist, mille peale me Lucasega naerma hakkasime ja suundusime kööki.

" Aga kust sellised jutud?" Uuris Lucad.

" Sama tegi endale load." Sõnas Gabriel pahuralt, mille peale ma turtsatasin.

" Päriselt? Nii lahe. Näita." Rääkis Lucas kiirelt. Gabriel ulatas talle paberi, ning mehe silmad lõid särama. Ma jõin rahulikult oma teed mis oli juba nautke jahtunud.
" Niisiis... ma eeldan, et teil on plaan." Sõnasin vaadates kordamööda meestele otsa.

" No nii võib ka öelda..." vaatas Lucas Gabrielile otsa oodates vist heakskiitvat pilku, mis on veits kahtlane.
" No igastahes ei pole meil plaani, kuna me ei tea mida nemad plaanivad. Kui nad ründavad, siis kaitseme, aga ise ei ründa, see oleks kindel surm." Rääkis Lucas noogutasin kaasa.
" Loodame siis, et jääme ellu." Sõnasin.