Sama Fatan

20. Osa

" Gabriel ärka." Sõnasin vaikselt, mille peale ta oma haaret mu ümber tugevndas, mitte, et mul niigi raskusi siit välja saamisega oleks.

" Maga armas." Pomises ta ja tegi unese musi mu peapeale.

" Lase mind välja ja maga ise edasi." Pakkusin.

" Ma ei lase sind enam kunagi minema." Kõlas hoiatav ning sekikas unine hääl.

" Ma ei lähegi ära, ma lähen otsin süüa."

" Sa saad ka siis ju ära minna." Avas ta silmad.

" Miks ma peaks kallis?" Tegin musi ta põsele.
" Ma lähen söön ja tulen kohe tagasi, ma niigi pole kolm pärva midagi söönud ja me peame täna karja majja ka minema." Jagasin temaga meie päevaplaani.

" Ma ei taha, et sa läheks." Silitas ta ühe käega mu nägu.

" Ma olen poole kuni tunni pärast tagasi." Asetasin oma käe tema omale ja pigistasin seda õrnalt.

" Sa oled ilus." Naeratas ta õrnalt.

" Ma tean." Naersin.

" Oma egost pole sa lahti saanud." Tähendas ta lõbustatult.

" Seda on vaja. Ma lähen nüüd." Tulin ta kaisust ära.

" Ma ootan sind tagasi." Muigas ta kergelt.

" Sa võtid magama jääda, olid vist terve öö üleval." Panin roided selga.

" Ma tahtsin kindel olla, et sa ei lahku." Haigutas ta.

" Kallis, sa võid selles kindel olla."

" Ma tean." Naeratas ta õrnalt ja lehvitas kui ma läksin.

Ma armastan teda nii väga, liiga palju isegi, kui see on võimalik.

Spurtisin metsas, tunnetades vabadust ja kodusust, mis tekkitas teadmine, et mu mehega on kõik korras ja ta ootab mind tagasi. See omakorda tekitas soovi kiirest söödud saadud ja ta embusesse pugeda ja peita end maailma eest, mis mind pinksalt ootas.

  Tundsin eemalt oma lemmiku, hirve, lõhna ja võdsin selle suuna. Seal kauguses aasa peal ta oligi ja mitte üksi, koos poegadega. Kuid see ei saanud mind hetkel kõigutada, mul oli valik, kelle ma võtan ja see valik tuli teha koheselt. Ema hirv on suurem, aga pojad parema maitsega. Kuid minu valikut kergendas seadus, et võta ema, kuna järglased on uus alus. Pealegi olid seed pojad ta juba niigi suured.
Järgmisel hetkel oligi ema hirv mu vampiiri hammaste vahel oma siplemise lõpetanud ja oli nagu sült, minu toit.

Ma olen lõpetanud inimeste söömise ja toitun nüüd nii hundi kui ka vampiirina metsloomadest. See on parem ja kasulikum, inimesed ei hakka kahtlustama ja loomad on loomad. Kuid on ka neid klanne, kes on valinud just inimesed oma saagiks ja nendes piirkondades on ka legendid.

Olles oma kõhu täis saanud kõndisin rahulikult metsas Gabrieli maja poole, nautides ilma ja loodust.

" Ma juba arvasin, et sa läksid." Tervitas mees mind.

" See teeb haiget." Tähendasin.

" Vabandust. Ma lihtsalt kardan siiani, et see on uni." Tundis ta piinlikust.

" See on okei, palun lihtsalt ära ütle seda koguaeg ja ära mõtle sellest, palun." Naeratasin häguselt ja astusin mehe käte vahele, mis mind soojalt vast võtsid.

" Kas lähme?" Uuris ta.

" Jah."
Suundusime Gabrieli jeebi juurde, mis on siiani mu lemmik auto, huvitav mis mu majast ja autost saanud on...
" Kuule, mis mu majast ja autost saanud on?" Uurisin.