Sama Fatan

22. Osa

Hommikul äratas mind Gabriel, kelle hääl kõlas väga hirmunult.

" Sama!" Raputas ta mind.

" Mis on?" Tõusin istukile ja vaatasin meest küsivalt.

" Su juuksed on pruunid! Kas sa öösel värvisid?" Kortsutas ta kulmu.

" Noup." Mu hääl kõlas tema jaoks liiga tavaliselt ning ta nõudis selgitust.
" Mu juuksed on sügisel ja talvel valged, kevadel ja suvel aga pruunid. See on nagu kaitse värv. Ma olin ka algul väga segaduses." Jutustasin.

" Ookei... Millal see esimest korda juhtus?" Uuris mees, minu mees.

" Siis kui ma esimene aasta Alfa karjaga olin." Andsin vastuse.
Ta jäi sellega rahule ning naeratas mulle soojalt.

" Tere hommikust kallis!" Suudles ta mind mille peale mu suunurgad tõusid.

" Hommik!" Naeratasin ja pugesin mehe kaissu, et veel täielikult ärgata.
" On meil täna plaane?"

" Täna ei, aga homme on. Valmis peab mõtlema reeglid, kuna eelmine Shugapan oli ehtne türann on siiani kestnud väga ranged reeglid." Rääkis ta.

" Jah, ma juba mõtlesin, et libahundi ja vampiiri suhe ei tohiks olla keelatud." Selle peale hakkas mees naerma ja jagas mulle heldelt oma suudlusi.
" Aga kas seadusi ei peaks moodustama koos teite alfadega? Ma ei taha, et nad arvaks, et olen mingu suvaline pilka kes tuleb ei tea kust ja hakkab oma reegleid peale suruma." Muutusin ma murelikuks.

" Vaatab seda homme kallis, täna on meie päev!" Muigas ta kavalalt ning pani segava salgu mu kõrva taha.

" Mis me siis teeme?" Mu käed leidsid tee mehe kukla taha ja silitasid ta juukseid.

" Võiks sõita linnast välja..."

" Me polegi linnas." Segasin ta jutule vahele.

" Mina räägin." Vaatas ta mind hetkeks tungiva pilguga ning lõpetas siis oma lause," Ja veedaks ühe romantilise õhtu."

" Hmm.. Kõlab romantiliselt." Andsin oma nõus oleku.

" Siis, mine pane end valmis ja ma otsin mingi sobiva koha." Suudles ta mind korraks ning kadus siis arvuti taha, mina aga võtsin suuna vannituppa, et üks värskendav dušš võtta.

" Gabriel! Kas ma võtan sulle ka midagi kaasa?" Küsisin kõvema häälega, kuna ma ei teadnud kus ta asub ja see maja pole ajaga oma suurust kaotanud.

" Mhm võtta mingi T-särgi ning hambaharja." Tuli vastus ning ma sukeldusin mehe kappi, et välja valida enda lemmik särk, sest oleme ausad, kui su mees palub sul riided valida, et võta sa esimesed ettejuhtuvad vaid parimad ja ilusamad.
Peale paari minutilist tuhnimist leidsin ma halli särgi, mis jah, pole kõige unikaalsem aga seeeest mulle meeldib.

" Mul on pakitud." Jõudsin väikse kotiga alla ning liikusin edasi kööki, kus kotas mind omlett.

" Head isu kaunitar!" Pani ta lauale apelsiini mahla ning istus minu vasta.

" Sullegi." Naeratus meie huultil pani palju tõotava alguse meie lühikesele puhkusele.
" Kuhu me siis suundume?" Uurisin mahlast lonksu võttes.

" Ma rääkisin Thomasega ja nad lubasid meile kolm vabapäeva seega me läheme Hawaile." Teatas ta mille peale mul jook kurku läks ning ma köhima hakkasin.

" Hawaile? Nalja teed?" Mu nägu ei olnud õnnelik, see väljendas pigem muret.

" Mhm, ei sobi midagi?" Kergitas Gabriel kulmu.

" Emm... sobib?"

" Mis ei sobi? Sa ei saa mulle valetada!" Uuris ta. Kuid ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, miks ma sellest mõttest vaimustatus pole.

" Meil on nii palju teha ja me läheme Hawaile... Meil ei ole selle jaoks aega." Vaatasin talle otsa.

" Teised lubasid kõige eest hoolt kanda, ma ei saa aru, milles probleem."

" Probleem ongi selles. Nad on niigi palju teinud, nad ei pea kõikke minu eest tegema, ma tunnen end kohutavalt, kuidas me saame minna puhkusele, kui teised näevad hullult vaeva, et kogu see... Hullumeelsus toimiks ja mina kelle pärast kogu see pask toimub lihtsalt lebotan kusagi rannas." Vahepeal olin ma jõudnud püstitõusta ja edasi tagasi kõndima hakata.

" Rahune maha!" Tuli ta lähemale.

" Ei! Ära puutu mind peaegu!" Tõstsin käed üles ja taganesin.

" Sama! Vaata mulle silma!" Võttis mees mu õlgadest kinni ma sundis mind endale otsa vaatama.
" Nad teavad, et sa oled stressis..."

" Ma pole stressis!" Segasin vahele.

" Jah sa oled, ning nad saatsid sind puhkama, saad aru? See on kingitus, võta see vastu." Ta silmad rahusatsid mind.

" Ma ei nõustu ikka sellega, et te tembeldate mind stressi põdejaks." Ristasin käed. Ta hakkas naerma ning raputas kergelt pead:" Me ei räägi sellest enam, sööme ära ja lähme." Sain kallistuse osaliseks. Ning kui on üks asi mida ma armastan rohkem kui toitu on see kallistus, ei ole sõnu kirjeldamaks selle mõju.

" Olgu, millal meil siis lennuk läheb?" Uurisin.

" Kolm, ma proneerisin meile rannamaja ka juba ammu ära." Tõstis ta laua alt tooli välja, et ma saaks istuda.

" Kas te planeerisite seda juba kaua?" Vaatasin teda segadust peegeldava näoga.

" Kuidas teisiti? Me eelsasime, et sa ei läheks kohusetundest seega see oleks olnud hea ettekääne, su tulema saada. Ära pika viha pea!" Suudles ta mu laupa minnes muiates teisele poole lauda tagasi ning jätkas oma hommikusööki.

" Erilised naljaninad ikka.." Pomisesin nõutult laua taha istudes.